Luule Tiirmaa: trikoovoor või keskea rõõmud
Need võivad ka uhutud ja sedavõrd paksemad ja soojemad olla. Heal lapsel mitu nime - nimetatakse neid ka armastuse tapjateks. Missivõistlustel selliseid miskipärast ei kanta...
Trikoovooru läbimiseks näib pidevalt valmisolekut taotlevat meie riik, ja selle üksikute osadena ka omavalitsused.
Olgu elanike arv, rahva toimetulek, enese arengusuutlikkus milline tahes, sikutatakse enesele ikka trikoo selga. Mõnel jääb see rindade kohal veidi lotendama, teisel jagub puusajoont enam, kui tarvis oleks. Mõnel on vöökoht olemas, teisel seda ei tuvasta. Aga ikka julgelt edasi - trikoovooru!
Riik võrdleb end teiste Euroopa riikidega. Püüdes seejuures veenda eelkõige oma kodanikke, et kõik on väga hästi, paremini, kui teistel: rahandus on korras, vaesusest me ei räägi. Trikoo seisab seljas, strateegilised parameetrid on paigas. Kui räägivad meie inimesed, kes teistes Euroopa riikides elamas, kuuleme, et seal millegipärast meid eeskujuks ei peeta. Kõik saavad aru, milliste tingimustega sellised näitajad saavutatakse.
Oma rahvale koostatud range dieediga. Ise laseme aga endale jätkuvalt rääkida, et meil on parimad strateegiad, kõige õigemad tegevusalused, asendamatu valitsus.
Täpselt sama lugu on omavalitsustega. Kui lehed sel sügisel ilmutasid jälle tabelid, milles omavalitsused võimekuse järgi ritta seatud, otsiti kohe jälle trikood välja.
Enamasti arvati, et võimekuse indeksi arvutamisel aluseks võetu pole piisav, ei anna õiget tulemust. Teine osa nimetas viinamarjad kohe hapuks (päh, meile see korda ei lähe!). Ja keegi kiirustas põhjendama, miks ta tegelikult pingereas oluliselt eespool peaks olema.
Võhma oli tabelis 187. kohal 226-st. [Võimekuse indeks näitab võimet midagi ära teha, mitte aga seda, kui hästi selles paigas elatakse. (Maaleht 11.10.2012)] Koolide kohta on selliseid pingeridu aastaid tehtud.
Ja üksnes riigieksamite tulemuste põhjal. Räägi, palju tahad, et see pole aus - ei midagi! - omakoht tabelis olemas ja nii on.
Reastada saab erinevate näitajate alusel. Ja meil on neid tarku inimesi küll, kes oskavad uuringuid läbi viia sellistel alustel, et tulemused enamasti analüüsitavad ja järeldusi võimaldavad oleksid.
Muidugi on sellega nii, et kui midagi konkreetset tõestada tahetakse, siis ka seda on võimalik teha. Muidugi on võimalik, et just niisuguste näitajate alusel võimekuse indeksi leidmine on kellegi huvides. Aga kui see poleks nii, oleks ta teistpidi ja ikka jälle kellegi huvides.
Üks on aga kindel: kui me ei loobu viinamarjadest vaid seetõttu, et ise nad hapuks nimetanud oleme, saab sellistest uuringutest alati teha mingeid järeldusi ja selgemalt eesmärke seada.
Kui seda ei tee, siis võiks kohe selle trikooga eputamise ära lõpetada ja iseendale tunnistada, et just keskea rõõmud on need, mis meile jalga passivad. Nägusad nad ei ole - elanikke ja ettevõtjaid nendega ehk juurde ei meelita. Aga kindlasti on nad soojemad ja tervislikumad.
Võib-olla annab sellise pesuga meelitada inimesi ühistegevusele, soosida väike- ja sotsiaalset ettevõtlust, märgata oma inimesi ja tunda huvi nende toimetuleku vastu. Igale oma. Kui perfektselt istuva trikooga omavalitsused ei suuda enda ligi meelitatud peredele tagada lasteaia- ja koolikohti, siis meil sellega muret ei ole.
Kui trikoo-omavalitsustes leidub inimestele töökohti, siis keskea-rõõmu-omavalitsustes on töökohtade puudumine suurim mure. Et keskea-rõõmude kandmist mitte häbeneda, võib selle ju liigitada mingi öko-trendi osaks (maalähedus = inimese- lähedus).
Mida sellega öelda tahan. Seda, et oma võimet midagi ära teha peaks suutma iga omavalitsus ise hinnata. Lisaks tuleb hinnata ka võimalusi.
Mitte püüda näida kellegi teisena, ehtides end võõraste sulgede ja mitteistuva trikooga. Tuleb oma võimalustest ja võimekusest selgelt aru saada, ka perspektiivis. Ja olukorda selgelt tunnistada.
Umbes neli-viis aastat tagasi külastasime maakonna õppealajuhatajatega üht gümnaasiumi (väljaspool Viljandi maakonda). Eesmärgiks oli tutvuda, kuidas nende koolis sisehindamist läbi viiakse. Sealne õppealajuhataja viis meid kabinetist kabinetti, kus riiulid olid täidetud paksude kaustadega. Erinevad analüüsid, kokkuvõtted, statistikad, ülevaated. Ega neid üks inimene tee - neid tegid kõik: juhtkond, õpetajad, muu personal, õpilased. Kui ta kaustadesse kogutut näitas ja kommenteeris, nägin, et meie inimestel oli enamasti pea õlgade vahele tõmmatud ja hämming silmis. Staažikamad meie hulgast polnud isegi endise riigi ajal midagi sellist näinud. See tundus tõesti liialdatuna. Kui omavahele jäime, leidsime, et olime täiesti valesse kohta sattunud ja sellise fossiilse lähenemisega küll midagi paremaks muutuda ei saa. See oli tõesti kõhedust tekitav.
Ma ei tea, paljud seda kogemust mäletavad, aga sel sügisel leidsin koolide edetabelit vaadates, et see kool oli vahepealsetel aastatel tabelis tõusnud, ja oluliselt. See oli maagümnaasium. Ei mingeid valitud õpilasi. Mõtlesin tookord mõeldu ja praeguseks must-valgel kirjas oleva peale. Järelikult oli sellist planeerimist ja süvaanalüüsi vaja. Järelikult polnud see tühi paberikogumine. Ja kui seda varem pikka aega tehtud pole, siis tulebki ühel hetkel sellega jõulisemalt ja süvenenumalt tegelda. Keskkond ei pruugi sel perioodil isegi kõige soojem ja meeldivam olla, aga kui kõik mõistavad asja eesmärki, siis saab sellest üle.
Mõttetu? Tookord arvasime meie ka nii. Aga mis oleks siis mõttekas? Volikogu esimees küsis eelmises lehes, mis meist saab. Kuigi jäi arusaamatuks, mis teda selle eksistentsiaalse küsimuseni on viinud, on see oluline küsimus.
Arvan, et see küsimus oleks pidanud olema esitatud oluliselt varem.
Aga millest see küsimus tuleb? Mis volikogu esimeest vaevab?. Kas seesama võimekuse indeks? Või midagi muud?
Selleks, et linnakodanik saaks sellele küsimusele vastata, on vajalik, et ta teaks, milline olukord üldse on.
Ei ole neile keegi aidanud „tõlkida" võimekus-tabelit, linnavalitsuse ja volikogu istungitel käsitletust saab teadmist üsna harva.
Inimene teab iseenda võimekusest (ka mitte alati paraku) ja võimalustest. Need seonduvad töö või selle puudumise, tervise, suhete jmt-ga. Aga tal puuduvad teadmised omavalitsuse toimetulekust. Ta saab seda arvata, mõnda ehk oma nahal tunda, aga ta ei tea piisavalt palju, et vastata sellele tõesti igapäevaseid küsimusi ületavale küsimusele.
Arutlus- või vestlusteema tuleb selgelt välja käia ja seejuures peab alginformatsiooni andma see, kellel seda on. Eelkõige on seda linnavalitsusel ja volikogul. Võib-olla selgub vestlustes ja selgelt eesmärgistatud aruteludes, kas Võhmal on üldse mingitki võimalust oma parameetrid trikoovooruks sobivaks saada, või tasub keskenduda maa- ja inimeselähedusele ning ausalt koduseid keskea rõõme kanda.
Miks pruudi-kandidaadid vanasti mitut paari villaseid sukki kandsid? Eks ikka selleks, et toekam ja tugevam paistaks. Seda hinnati. Ehk tasub meilgi püüda pigem toekas pruut kui habras näkk olla.
