Klassikaaslased meenutavad: milline koolipoiss oli vabamaadluse meister Alik Tseiko

Juba pikka aega on Kareda valla elanikud jälginud huviga Alik Tseiko tegemisi. Tekib kindlasti küsimus, miks aga peaks sellest kirjutama meie kohalikus lehes? Aga just sellepärast, et lapsena elas Alik mõnda aega Peetris, käis lasteaias ja siin alustas ta ka 1988. aastal oma kooliteed. Peetri koolis sai ta käia küll vaid neli aastat, siis kolis pere Kareda vallast ära.

Kui küsisime, mida ta Peetris elamisest mäletab, siis eredamad hetked on ikka kooliga seotud. Väikest põhikooli mäletab ta siiani, ka meenutab seda, kuidas kooliaeda tuli suviti rohida ja korrastada.

Koolis tuli käia ka rahvatantsuringis, mis oli kohustuslik, kuid see Alikule küll ei meeldinud, eriti veel Paides esinemas käimine. Kõige tähtsam oli kindlasti väike jõusaal kooli hoovis, kus olid mõned kangid, hantlid, sangpommid ja maadlusmatt. Sealt sai Aliku huvi spordi vastu arvatavasti alguse.

Klassiõde Riina Raudsepp meenutab Alikut: Alikuga käisime me mingi aja lasteaias ning algklassides koos. Kui ma ei eksi, siis Peetrist läks ta ära pärast 4. klassi. Oli veel nii, et 4. klassi lõpus elas ta meie klassijuhataja juures, sest perekond oli juba Tapale kolinud, aga taheti, et laps kooliaasta ära lõpetaks.

Alik oli kooli ajal poiss nagu poiss ikka, vahel kakles ja kraakles, nuttis kui liiga tehti. Klassikaaslastega sai üldiselt hästi läbi. Oli tundlik ning emotsionaalne, teistsuguse temperamendiga kui ülejäänud.

Vahva koer oli neil - Urmi. Millegipärast meenub mulle seoses Alikuga aeg, kui tal oli jalaluu katki, jalgpallivärav kukkus peale. See pidi olema kevadine aeg, sest ilmad olid ilusad ja päikeselised. Aliku ema tõi maja taha tabureti ja poiss istus seal peal. Käisin temaga rääkimas ja kahju hakkas teisest - tõin talle moosipiruka. Vanasti tehti selliseid häid õli sees küpsetatud pikliku kujuga povidlopirukaid. Igatahes saime mõlemad ta ema käest pragada, sest pirukas oli ju rasvane ja poisi käed olid samuti rasvased.

Aliku endine klassivend Marko Eding meenutab, kuidas ikka koolist koju tuldi, ühesugused märkused päevikus. Lisaks tuleb Aliku nime kuuldes temalgi kohe meelde, kuidas kehalise kasvatuse tunnis jalgpallivärav Aliku jalale kukkus, siis võtsid klassivennad Aliku selga ja hakkasid kodu poole tassima, poiste jõud rauges aga kiriku ees ja tuli ikka ema kohale kutsuda, kes poisi selga võttis ja koju tassis.

Alik Tseiko on spordiklubi 3D Treening sportlane, kelle profirekordil on 5 võitu ja 2 kaotust. Vabamaadluses Eesti meistriks kroonitud Tseiko on pidanud maadluses üle 500 matši. Sportliku vabavõitlusega on ta tegelenud kaks ja pool aastat. Alik on esimene Eesti sportlik vabavõitleja, kes sõlminud lepingu välisklubiga - 2011. aasta septembris allkirjastas ta lepingu maineka USA treeningklubiga American Top Team.

Küsimusele, mida peavad noored teadma enne selle spordialaga tegelema hakkamist, vastas Alik, et väga paljusid noori huvitab sportlik vabavõitlus ehk MMA, nii mõnedki on talle lausa kirjutanud, et mida selleks teha, et saada temasuguseks.
Kõige tähtsam on aga aru saada, et tegemist on ikka väga raske alaga nii füüsiliselt kui vaimselt. Kasuks tuleb kindlasti eelnev kogemus võitlusspordiga. Alik kahtleb, kas noortele, näiteks 10-aastastele ikka selline ala kohe sobib, sest tegemist on kolmest olümpiaalast koosneva spordialaga. Alustama peaks Aliku sõnul kas maadlusest, poksist või judost ja hiljem liita teised alad. Aga see on vaid tema isiklik arvamus. Kui keegi tunneb tõsisemalt huvi selle ala vastu, siis on Alik nõus alati küsimustele vastama. Kirjutada võib talle, kas siis facebooki Alik Tseiko FanClub´i lehele või siis aliktseiko.com