Aegviidu Koolil täitub detsembrikuus 95 aastat: mis on muutunud?
Küsige mõne lapse käest, millises koolis ta õpib? Vastuseks saate ikka:"Aegviidu Koolis!" Ka see on märk, et me oleme uue nimega kohanenud.
Kui igal aastal muutub õpilaste koosseis, siis kahe ja poole aasta jooksul, mil olen mina koolijuhina töötanud, on muutunud veidi ka õpetajate koosseis. Muutusi viivad läbi ikka inimesed. Kuid muutusi tunnetavad kõik - nii lapsed, õpetajad, koolitöötajad kui ka lapsevanemad ja terve kogukond.
Keeruline on olla objektiivne muutuste kirjeldamisel, sest olen emotsionaalselt väga tihedalt seotud. Kuid proovin kirjeldada teile läbi iseenda pilgu.
Esimesel aastal... olin üllatunud, et Aegviidu Koolis on väga kõrge õppeedukus. Nüüd tean, et selle taga on olnud terve kogukonna pingutus.
Lapsed, kes õpivad õppima; lapsevanemad, kes on erinevalt teistest kogukondadest väga huvitatud laste heast haridusest - nii on ka õpetajad lastevanemate pideva tähelepanu keskpunktis; volikogu ja vallavalitsus, kelle seljataga on kogukond, panustab kooli arengusse palju nii vaimses kui ka materiaalses mõistes. Justkui kõik on traditsiooniline. Võib olla on kogu aeg nii olnud? Ei tea. Kuid mina näen veel midagi. Ja see on fookus, mis on muutunud.
Kõik peavad oluliseks head haridust... ja see on ka loomulik. Ma näen, et fookusesse on tõusnud õpilane , tema isiklik areng, tema väärtushinnangud, mitte ainult numbrid tunnistusel.
Õpetajad jälgivad õigete väärtushinnangute kujunemist. Kõige tähtsam on, et lapsest kasvaks HEA INIMENE.
21.sajandi inimene peab olema valmis arendama end kogu elu vältel. Võib olla on praegune koolielu elukestvaks arenemiseks valmistumine?
On muutunud ka see, et uue õppekava ellurakendamisel ollakse innovaatilised ja lapsekesksed. Traditsioonilist klassitundi täiendavad õppekäigud, matkad. Ja lastele see meeldib.
Uuenduste käigus on alati oluline märgata seda, mis on jäänud muutumatuks. Meie stabiilsust näitab õpilaste arvu muutumatus. Kui elu keerdkäikudes muudetakse kodukohta, siis ei saa me sellele midagi parata. Kuigi oleme kurvad selle üle, et õpilane lahkub koolist, on hea mõelda selle peale, et muudatusi tehakse selleks, et pered oleks koos.
Ja kooli tulevad jälle uued õpilased. Koolimaja on olemas, kuhu tulla.
Mulle väga meeldis laste ütlemine, kui selgitasime välja kooli väärtusi, kui nad ütlesid, et meil on kodune kool.
Jah, tõesti on ta kodune. Ei tunne meist keegi siin, et tahaks kanda kõpskingi, vaid tahaks liikuda pigem toasussides nagu koduski (nii tegigi meie uus psühholoog, kes loobus pärast esimest koolipäeva kõrgetest kontsadest_).
Kodus on hea olla, tundub, et nii nagu meie kooliski. Õhtu saabudes ei taha lapsed koolist ära minna. Neil on siin mõnus olla.
Veel üks asi, mis mulle meenub, on see, et laste muusikalised anded on hakanud välja paistma - olgu see siis tantsutunnis või meedias hitina leviv ansambel Põhja- Tallinnaga koostöös lauldud laul Meil on aega veel...
Võtkem ilusal lumisel advendiajal aega mõelda oma inimeste ja tegemiste üle!
Palju õnne sünnipäevaks, Aegviidu Kool!
