Medalist, näitusest ja kunsti eesmärkidest

Pimedal ja nukral aastaajal on tore nautida ilusat kunsti. Kunstide Koolis on avatud meie linna kunstniku Helvi Ormani maastiku- ja lillemaalide näitus kuni 10. detsembrini. Helvi on kunstis olnud iseõppija, kuid loodust põhjalikult uurides ja läbi tunnetades jõudnud silmapaistvate tulemusteni.

Teine tore uudis on tunnustus meie kooli õpilasele Anton Gainullovile. Ta sai Jaapanis toimunud rahvusvahelisel kunstikonkursil pronksmedali graafilise lehe „Õhtune linn" eest. Anton on selle medali igati ära teeninud, sest lisaks tähelepanuoskusele ja loomingulisusele on ta ka väga töökas. Heameel on ka selle üle, et preemia saanud töö ei ole üks ilusatest värvilistest piltidest, vaid mõtlemapanev ja omapärane sügavtrükitehnikas tehtud mustvalge töö.

Üldiselt peetakse laste- ja noortekunstist kauniks ja muretuks - „lapsepõlv peaks ju õnnelik olema!" Täiskasvanu jaoks on mure üks järjekordne tüütu asi, mis leiab kuidagi lahenduse. Laps aga võib mõnikord olla oma murega nii üksi ja lootusetu, et peale selle tema maailma muud enam ei mahugi. Mõni aasta tagasi osalesin ühe teise kunstikooli lõputööde kaitsmisel, kus umbes 15-16 aastane neiu oli teinud väga huvitava töö headuse kadumisest maailmast ja ideaalide purunemisest. Kahjuks ei suutnud ei koolijuht ega ka mõni õpetaja selle lõputöö puhul aru saada kunsti teraapilisest mõjust ega asetada seda teost kaasaja konteksti.

Teismeliseeas tulevad eksistentsiaalsed probleemid sageli teravalt esile ja mõnikord toovad ka väga valusaid tagajärgi. Üks lahendusi on valada oma maailmavalu kunsti vormi. See on hea lahendus nii mures üksi olijale kui ka mõnele teisele vaatajale - kaasamõtlejale.

Üldlevinud arvamus, et kunst peab pakkuma ainult esteetilist elamust, eriti veel laste ja noorte poolt tehtav, on sügavalt sisse juurdunud. Mõtlemapanevat, aktuaalset sõnumit kandvat ja harjumuspärase maali - skulptuuri asemel teistsuguses vormis olevat kunstiteost tajutakse kui millegi ilusa ja hea jäägitut lõppemist. Nii see ei ole. Ühel ja teisel kunstivormil on lihtsalt väga erinevad eesmärgid.

Positiivse sõnumiga, ilusat ja ülendavat kunsti, sealhulgas ka arhitektuuri, disaini ja tarbekunsti, vajame mugavuse ja turvatunde jaoks. Samade kriteeriumite alusel ei saa aga suhtuda ja hinnangut anda mõtlemapanevale, probleemidele osutavale ja aktuaalsele kunstiteosele.

Sageli on need teosed nö kunstivõõraid materjale, videot ja fotot (käepärane ja kiire võimalus lugu kajastada) kasutavad teosed just nimelt äärmuslikud ja ehmatavad: Hei! Ärgake üles! Vaadake, mis toimub!