Soomlane tuli Eestisse põldu harima: uskumatu, et siin on sajad hektarid vabalt saadaval

Häädemeeste valla vapimärgi otsustas vallavolikogu omistada sel aastal Atte Alfthanile. MTÜ Massiaru Külade Ühenduse esitatud taotluses vapimärgi andmiseks on esile toodud kandidaadi väljapaistvaid teeneid põllumajanduse ja külaelu edendamisel Massiaru piirkonnas.

Atte Alfthan on Massiaru piirkonnas tegutsenud alates 1997. aastast. Tema töövaldkonnaks on põllumajandus. Tänu Atte eestvedamisele on Massiaru POÜ teinud läbi suure arengu. Atte on oma aega ja energiat panustanud, et läbi viia uuendusi, võtta kasutusele uut tehnikat nii põllul kui farmis. Atte on innovaatilise mõtteviisiga ja tänu sellele on Massiaru lüpsilaut sisustatud kaasaegse tehnikaga, mis on ka maakonna tasandil uudne. Lisaks eeltoodule on Atte aktiivne Massiaru külaelu edendamisel. Ta tegutseb MTÜs Massiaru Külade Ühendus, osaleb aktiivselt külaelu puudutavates projektides, olgu see siis Häädemeeste valla külade spordipäev, külapidu või heakorrapäev.

Vapimärgi kavaler ise ei pea oma saavutusi suure kella külge panemise vääriliseks, kuid selline oluline tunnustus õigustab tema lähemat tutvustamist kogu vallarahvale.

Esitasime Atte Alfthanile mõned küsimused, mis aitaksid ehk avada tema Massiarusse tuleku tagamaid ja siinseid tegemisi.

Nüüd, kui paljud eestlased pigem Soome poole vaatavad, on teistpidine elukohavahetus suhteliselt haruldane.

Mis meenub esimesest tulekust Massiarusse? Kuidas üldse tekkis mõte tulla Eestisse?

Seni tegelesin maaharimisega Valkeakoski kandis Soomes. Siis hakkas sealkandis maid väheks jääma ja oli vaja juurde hankida. Mõtlesin algul Põhja-Soome peale.

Siis täiesti juhuslikult jäi pilk Eestile. Mingit kindlat plaani ei olnud, ei tundnud ma siin ka kedagi. Täiesti omal algatusel tulin, kuid ainsa ja kindla kavatsusega tegeleda siin põllumajandusega. Soomes oli põllumaadega kitsas - oli lausa uskumatu, et siin on sajad hektarid vabalt saadaval. Seal tülitseti poole hektari pärast, et kes endale saab. Ka Massiarusse tulek oli täiesti juhuslik.

Kõigepealt käisin Läänemaal, aga seal olid maad liiga kivised, kivihunnikud keset põlde. Ühes osaühingus öeldi otse, et soomlasi ei taheta. Proovisin ka Tõstamaa kandis, aga seal ei saanud juhatusega kaubale.

Kas siia siis kutsuti?

Ei, oli nagu teistegi juures - astusin uksest sisse ja küsisin, et kas on koostöösoovi põlluharimise alal. Massiaru oli esimene koht, kus oli mõlemapoolne huvi. Kohalike inimeste poolt ei olnud ka mingit tõrjuvat suhtumist. Pigem oli koostöövalmidus ja majanduslik huvi. Praegu mõtlen, et oleks võinud ju ka Ida-Virumaale sattuda, seal ringi vaadata. Nii et lihtsalt juhus Massiaru jaoks.

Kas midagi jäi Soome maha?

Kodu, vanemad ... Naabrid, sõbrad, tuttavad.

Algul oli ikka raske ka, teine kultuur, koduigatsus ...?

Ega see kultuuride erinevus siis nii suur ka ei olnud ja algul sai päris tihedalt Soome vahet käidud, kord kuus ikka. Kahetsenud küll ei ole, vähemalt seni.

Soomes mul enam mingit ettevõtlust ei ole, see väike talu sai likvideeritud. Nüüd käin lihtsalt paar-kolm korda aastas lähedasi vaatamas.

Millised olid esimesed muljed Massiarust? Oli ka midagi arusaamatut, vastumeelset?

Esimesest tulekust Massiarusse ei olegi erilisi mälestusi. Vaatasin suurfarmi hooned üle, need olid mulle meeltmööda.

Alguses oli ikka harjumatu, natuke isegi arusaamatu. Ega need eestlased nii vastuvõtliku iseloomuga ka olnud. Vaadati ikka veidikene nagu võõrast. Ka teiste põllumeeste hulgas oli arvamust, et mis sa siin nüüd siis toimetad. Igal rahval on oma eripära, soomlastel ju ka.

Mis veel üllatas, see oli erinevus töökultuuris. Oli teistsugust suhtumist tööandjasse, töölkäimisse, alkoholi tarbimisse töö ajal. See ei tundunud Soomest tulnuna algul üldse võimalik. Aga ka veel see, et tulin siia mõttega rajada väike talu, 1-2 töötajaga - välja tuli aga suurem ettevõte, kus töötajaid üle paarikümne. See tahtis harjumist, et olla rohkem töökollektiivi juht kui omaette põllumees. Mitte ainult künda ja külvata, vaid ka suhelda töötajatega. Võtan kollektiivi nüüd kui suurt peret, mitte kui saatust.

Sinu tegutsemise ajal on Massiaru Põllumajandusühistu suuresti edasi läinud, eriti tehniliselt.

Kui võtta POÜ sisukohalt, siis on areng ikkagi kollektiivi ühiste pingutuste tulemus. Mina olen olnud ehk suunaja ja taganttõukaja, aga ega kõike seda 1-2 inimest teha ei suudakski. See on meeskonnatöö.

Valik on kas areng või häving. Nii nagu 20 aastat tagasi oli, ei saa enam ühelgi alal edasi minna. Ega ma seda kõike oma saavutuseks küll ei pea. Tahan ikka veelkord rõhutada meie töötajate, kogu meeskonna tublidust. See on kõige aluseks.

Kõige suurem saavutus on see, et oled endale Massiarusse kodu rajanud ...

Jah, ei arva küll, et kuskile siit ära lähen.

Kuidas näed üldisemat seisu meie ettevõtluses, kuidas riik ja vald saaksid ettevõtjaid toetada?

Ei oskagi nimetada suuri probleeme. Väljaränne muidugi on olemas ja see ei ole hea. Seda ei saa ainult riigile ette heita. Eks kõik, nii ettevõtjad kui ka inimesed ise saaksid üht-teist ära teha, et vähem ära mindaks. Ega vingumine ei vii edasi.

Kui midagi soovitada ... Tihti vaadatakse siin, et Soomes on nii ja Soomes on naa. Soomel on suur riigivõlg, aga inimesed on jõukamad ja maksud kõrgemad. Siiski on kokkuvõttes riigivõlg ka kõigi elanike võlg, mis tuleb lõpuks ära maksta. Kui võlg läheb riigi jaoks liiga suureks, siis on see olukord nagu praegu Kreekas. Riik ei peaks võtma võlgu, et lühiajaliselt kellelegi paremat palka maksta või valitsusele rohkem hääli saada. Praegust Eesti riigi poliitikat tuleks hoida. Paljudel inimestel siin on juba isiklikud võlad päris suured.

Valla tasandil - ei näe siin mingeid erilisi pidureid. Kes midagi teha tahab, see ka saab. Kõigepealt peaks vaatama, et inimesed ei läheks ära maakonnakeskusesse või päris minema. Palju aitab siin laste jaoks tehtav - et oleks olemas lasteaiad ja koolid kõigi jaoks. Maal ei saa niikuinii olla kõik samamoodi käe-jala juures kui linnas, aga kõige esmavajalikum peaks vallas ikka olemas olema. Ega vald ei saa neid asju ka ülearu doteerida. Aga kui vähegi soodustada esmavajaliku kohapeal säilimist, siis jääb ka rohkem inimesi paigale. Haritud inimestele oleks ka ettevõtluses paremaid töökohti. Arukaid ja mõtlevaid inimesi on igal pool vaja. Samas - ega kedagi kinni ei saa hoida. Kui inimene arvab, et Helsingis on parem - midagi teha ei ole.

Kas osaled ka Massiaru külaelus?

See on ju minu oma koduküla, ikka osalen ühistegevuses.

Kuidas veedad lähenevad pühad?

Kodus, pere keskel. Soovin kõigile rahulikke pühi.

___________________________________________________________________________

Ülle Iir, Massiaru elanik:

Atte sattumine ja paigalejäämine Massiarule oli meie jaoks õnnelik juhus. Ta on toetanud ja edasi viinud mitte ainult siinset põllumajandust, vaid ka külaelu. Ükskõik, mida külas ka tehakse - olgu talgud, külapäevad või midagi muud, ikka on ta ise abiks või saadab tehnikat. Loodame, et tema valik meie maile jääda on lõplik. Vallavolikogule vapimärgi omistamise taotlust tehes oli meil üheks põhjuseks ka see, et Atte on oma tegelikult päris oluliste saavutuste esiletoomisel ise väga tagasihoidlik, kuid need on väga olulised meie kogukonnale ja vallale.