Kolm aastat tagasi maale kolinu: alles nüüd tunnen, et mind hakatakse omaks võtma
Küllap sellepärast, et ka mina olen hakanud inimesi omaks võtma, ehk siis suhtuma nendesse nii, nagu nad on. Püüdmata kedagi muuta või hukka mõista. Tulnud kodust välja ka niisama suhtlema, kuulama, töötama, mitte vaid erilisteks „revolutsiooniisteks etteasteteks".
Täna ma näen, kui palju on inimeste südames headust. Küllap ongi nii, et uustulnukad kohkuvadki ära kohalike inimeste lahkuse ja heasoovlikkuse ees. Linnast tulnuna oleme me siin maal algul paljad ja puruvaesed, seepärast tekkib tihti tunne, et polegi kohalikule lahkele inimesele tema abi eest kuidagi tasuda. Kohalikul on kõik juba olemas! Kuid selgub, et erilist tasu ei oodatagi. Oodatakse, et tuleksid seltskonda ja tasapisi sisse elades, kuulates, huvi tundes ning kaasa rääkides võid avastada, et ka sul on oma väike roll täita ning nii leiadki, kuidas tasuda. Niisiis, ära pelga, võta abi naeratades vastu, ütle aitähh ja tegutse edasi.Saabub päev, mil eneselegi märkamatult oled sina juba see, kes aitab teisi samamoodi, iseenestmõistetavana.
Varem mind ärritas kohutavalt, et enne, kui planeeritud asjaliku jutu juurde sai asuda, pidi kuulama ja rääkima igasugu tühjast-tähjast. See tundus asjatu aja raiskamisena, täna mõistan, et see ongi see privileeg, siin on seda aega, et tunda huvi. Samas, kui elasin välismaal, siis nautisin ju väga, kuidas inimesed omavahel ka niisama kuidas-läheb-juttu rääkisid, pikkides iga sõna laia naeratuse ja mõne toetava puudutusega. Miks ometi ma siis ei osanud seda oma rahvuskaaslaste juures kohe hinnata?
Mõistagi tuleb täita ka kohustusi, mitte vaid lobiseda, kuid saanud hea sõna tööpäeva alguses ja veidi lõdvestavad loba enne kojuminekut, läheb töögi reipamalt.
Tobedad eelarvamused, mis muud.
Maiden Paljak Saviojalt
