Väärib mäletamist - erilised külastused

Ühel kargel sügiskuu päeval, kui tuul puistas viimseid lehti puult, oli õhus tunda karjuvat rahuootust. Igaüks võis aimata, et miskit erilist on tulemas, midagi, mis senini oli küll teada, kuid vähesel määral või üldsegi mitte tun­da...

Tartumaa Lohkva Lasteaia Naerulin­dude rühma lapsed ja õpetajad asusid teele uute sõprade ja avastuste ning veendumuste otsingutele. Olime las­tega juba eelnevatel nädalatel teinud juttu sellest, et ees on ootamas kaks olulist teemanädalat - leivanädal ja hingedeaeg. Kogu loo muutis aga erili­seks see, et otsustasime lastega antud teemasse kaasata seekord midagi pü­halikku, ilma suurejooneliste tantsude ja lauludeta. Nii suundusime me Tartu Jaani Kirikusse, tähistama lõikuspüha. Meid võeti seal kirikuliste poolt lah­kesti vastu.

Jahedas kirikukojas oli hea ja sobilik selgitada lastele leiva austamise ja val­mistamise traditsioone. Mõni laps sai siin esimest korda veenduda, et külm hingeõhk kirikukojas polegi maagia, vaid loomulik nähtus ning paljud iga­päevased asjad meie ümber on kirikus hoopis teistsugused (nt istekohad) ja kirikuküünlad polegi lillelised ega vär­vilised. Avastamisrõõmu jätkus küllal­daselt. Laulda ja esineda saime ilma klaverita, hoopiski oreli saatel. Erili­ne hetk sai jäädvustatud kirikus leiva söömisega. Nii mõnigi laps leidis, et kirikuleival on kuidagi eriliselt magus maitse. Lapsed veendusid, et kirikus saab ka joonistada. Oma kunstianded jäädvustasime inglipiltidena suurele paberile, mis jäi meenutama meie kü­lastust.

Hingedeajal kiriku külastamisel olid lapsed ühe ja peamise asja ootuses - kuulata hingematvat ja üle linna kos­tuvat kirikukellade helinat... Seekord tervitasid meid kirikuuksel loenda­matud põlevad küünlad. See oli hetk, mis lubas lastel tajuda pidulikku ja ootamatut emotsiooni. Iga laps sai ise ühe põleva küünla kellegi mälestuseks süüdata. Siinkohal oli võimalus laste­le selgitada hingedepäeva traditsiooni - küünalde süütamist, oma lähedaste ja kallite inimeste meenutamist.

Need erilised hetked lõppesid ka eri­liselt. Kirikuuksest väljudes seisata­sime, kuulatasime, ja siis see kõlaski - need kauaoodatud ja tugevad kiriku­kellade helid.

Lasteaeda jõudes otsisime välja kiri­kust kaasatoodud värvimisülesande „Sugupuu", kus saime igaüks eraldi kirja panna oma lähedaste nimed, keda peaksime ja võiksime meeles pidada.

Suured tänud Jaani Kiriku külalislah­kele pererahvale, kes aitas lastele tut­vustada lastepäraselt meie hinnalist kultuuri ja rahvakombeid.