Kuidas sündis teos "Etüüdid viiele klaverile ehk Saturni rõngad"

Idee sellest, et Luunjal võiks oma sü­vamuusikateos olla, tekkis juba eelmise aasta detsembris.

Saades teada, et meie vallas veedab oma suvepuhkust Matti Reimann* ja Luunja vallast on pärit eesti kultuuri suurkujud D.O.Wirkhaus ja E.Hiis, süvenes see soov veelgi. Rää­kisin oma ideest heliloojale Märt-Matis Lillele ja uurisin, kui palju üldse tel­litakse heliloomingut väljaspool Tal­linnat kohalikesse omavalitsustesse. Sain teada, et seda väga ei tehta ning et Kultuuriministeeriumil on olemas isegi programm selle jaoks.

Kevadine kohtumine Eesti Rahvusliku Klaverimuuseumi direktori Alo Põld­mäega ja E.Hiisi 140 sünniaastapäeva ürituste kavandamine viisidki kaks asja kokku. Taotlesime raha Eesti Kultuurka­pitalilt ja Kultuuriministeeriumilt ning saime vajaliku toetuse. Kogu projekti maksumuseks kujunes 2500 eurot, et Luunja vald ja Ernst Hiis saaksid vääri­ka helilise monumendi.

Luunja Kultuurimajal on hea võimalus tänada kõiki osapooli ja loota, et taoline koostöö jätkub ka tulevikus.

Toomas Aru
Luunja Kultuurimaja direktor

*Matti Reimann (sündinud 1943) on eesti pianist. Ta õppis klaverit Tallin­na Konservatooriumis professor Bruno Luki ja Peterburi Konservatooriumis professor Nadežda Golubovskaja kla­veriklassis. Ta on õppejõud Eesti Muu­sika- ja Teatriakadeemias. Tema isa oli helilooja Villem Reimann.

Küsimused helilooja Märt-Matis Lillele

Palun kirjeldage veidi oma elu ja te­gemisi?

Elan ja tegutsen juba mõnda aega vaba­kutselise heliloojana, mis tähendab siis sellist projektist projekti elamist. Põhi­line on see, et siiamaani on mul õnnes­tunud niimoodi ennast ja oma pere ära elatada, aga kohati on selline elustiil üsnagi ebakindel.

Aga loomingu kõrval meeldib mulle väga lugeda ning maal, looduses aega veeta. Seetõttu viibin päris tihti Põl­vamaal, Kõlleste vallas isatalus mis on mu maakoduks. Sinna paistavad mui­de Luunja tuled kauge kumana ära nii et Luunja on minu jaoks alati eelkõige selle öise kumaga tähistaeva all assot­seerunud.

Kirjeldage palun oma Luunja vallale ja Ernst Hiisile pühendatud heliteost „Etüüdid viiele klaverile ehk Saturni rõngad"

Teose üldisem idee lähtub minu ühe lemmikkirjaniku, Winfried Georg Se­baldi raamatust „Saturni rõngad". See tegeleb Sebaldile omaselt mälestuste ja mäletamise problemaatikaga; sellega, et mälestused võivad ühelt poolt olla püsivad ja painajalikud ning teiselt poolt, et nad on pidevas muutumises ja seetõttu tihtipeale hoomamatud ning haaramatud. Sebald on öelnud, et mä­lestuste ja tegelikkuse vahel valitseb kuristik. Saturni rõngad on justkui me­tafooriks mälestuste painavale püsivu­sele - nimelt arvatakse, et need rõngad on moodustunud ühe tema kunagise kaaslase kokkupõrke tagajärjel planee­di endaga ning on seega siis Saturni ku­nagise kuu pisikesed tükid ja puru.

Minu teoses on mäletamise problemaa­tika ja Saturni rõngaste muusikaliseks vasteks eelkõige teost läbistavad kordu­vad kujundid, mis on üheaegselt püsi­vad ja muutumises.

Minu loo oluline otsene muusikaline lähtekoht oli aga muidugi Luunja kul­tuurimajas toimunud Ernst Hiisi klave­rite näitus. Rohkem kui kahele klave­rile kirjutamine on heliloojale suureks väljakutseks. Ma tahtsin kirjutada loo, mis tooks esile nende klaverite kõlalisi sarnasusi ja erinevusi ning kasutasin seetõttu üsna palju nappi ja korduvat, klaverilt klaverile liikuvat materjali. Tahtsin rõhuda pigem peentele kõ­lanüanssidele, mitte suurtele kõlamas­siividele, mis võib-olla esmajoones mitmele klaverile kirjutatud muusika­ga seostub.

Lisaks klaveritele kasutasin ka lindi­materjali, mis koosneb põhiliselt gon­gide häältest. Ma nägin ette, et see loob teatud rituaali-laadse õhkkonna, aga olin ikkagi imestunud, kui tugevalt ri­tualistlikuks see tervik lõpuks kujunes. Oma osa oli selles kindlasti ka sellel, et mängijad aeg-ajalt gongi helide saatel ühtede klaverite juurest teiste juurde liikusid.

Tulemusega jäin ma väga rahule. Minu enda jaoks oli see ilus, lummav ja maa­giline õhtu ning ma loodan, et ka pub­lik sai sellest positiivse elamuse.

Kui palju üldse kaasajal tellitakse heliloomingut, mõtlen just küladest, valdadest, väikelinnadest jne?

Eestis on see küll vägagi erandlik. Kah­juks. Tundub, et põhiline osa süvakul­tuuriga seotud tegevusest on koondu­nud mitte ainult suurematesse linna­desse, vaid enamuses ikka Tallinnasse - nii on igasugused väljaspool Tallinna tulevad tellimused heliloojale väga suureks erandiks. Ses mõttes on Luun­ja kultuurimaja olnud väga visionäärlik ja edumeelne. Tahangi siinkohal tänada Luunja valda, kultuurimaja ja Luunja rahvast ning selle ürituse initsiaatorit ja korraldajat Toomas Aru selle inspi­reeriva tellimuse ja sündmuse eest.