Pajatusi: Orissaare kultuurimajas oli pensionäride pidu
No sügisest on talv saand ja see lumi tuli ka päris kiiresti maha. Esimene lumi oli maas seitse päeva ja nagu vanarahva tarkus ütleb siis oodata seitse talve, kuid ma arva, et praegu nii paks lumi maas, et see küll nüüd enam ära ei lähe, kui just plusskaraadid üle kümne ei lähe.
Muidu on mu elu ikka vana rada läind, kodused toimetused, vahest poes käidud ja ühte teist. Aga ma käisi peol ka. Orissaare kultuurimajas oli pensionäride pidu. Ja seekord polnud me oma valla pensionäridega, vaid meiega ühise peolaua taha olid ka Pöide valla eakad (see nüüd uus nimi, kuidas pensionäre hüütakse) kutsutud. See õige ka, eks me vanasti ikka olime üks külanõukogu, miks siis nüüd ei võiks kaks valda jälle kenasti kokku minna .Räägitakse, et oleksime siis tugevamad ja ehk raha jaguks ka rohkem.
Näh, nüüd ma hakkasi siin poliitikat ajama, pidi ju peost rääkima. Pidu alguses tervitasid meid meie valla Tiiu ja Pöide valla sotstöötaja Aili. Nad kohe kenasti sobisid õhtujuhtideks. Siis anti sõna meie valla volikogu esindajale Kristale ja vallavanem Aarnele. Nad rääkisid kenasti, sai teada, mis tehtud ja teoksil.
Eeskava oli kultuurimaja Anu ka kenasti kokku seadnud. Kõigepealt tervitasid meid Orissaare lasteaia lapsed, siis kultuurimajast Ehaviiru tantsijad ja Tornimäe rahvamajast oli esinema tulnud naisansambel Vokiratas. Vahvad olid kõik, eriti meeldis mulle see Vokiratta spordipäeva kava. Vahvad naised, et oskavad nõnda magusasti nalja visata. Aga kõige suurem üllatus tuli lavale peale väikest söögi pausi. Laulma oli tulnud Laur Teär. See ju praegu nii kõva sõna, raadiost tuleb ju ka tema laule kogu aeg, nii et saime jalga keerutada kuulsuse muusika saatel. Kui juba korra siin söögist rääkisi, siis süüa sai hästi, kõht sai kenasti täis, kohe nii täis, et ma pole tahtnud pärast poodigi minna. Ma ei tea, kas tohi kirjutada siia, et isegi veini anti. Ei, pidu oli vahva, oleks neid aastas ikka rohkem, siis saab kodust välja ja ma ütle, et kes tulemata jäi, see ikka kindlasti nüüd natuke kahetseb ka peale mu väikest ülevaadet.
Seekord rohkem ma oskagi midagi kirjutada. Seda taha küll öelda, et vallaisad ikka selle eest head seisaksid, et külades oleksid teed kenasti lumest puhtaks aetud ja ehk leiaks ikka uueks aastaks seda raha, et külateed aukudevabaks saaksid. Eks maainimene taha ju ka kingaga kodust välja saada, mitte ei pea säärsaapad bussipeatusesse jätma ja enne bussipeale minekut kingade vastu vahetama.
Üks asi tuli veel meelde. Mul hea meel, et meite vallas nüüd Eestimaa Uhkus Liia Hopp. Õigesse kohta läks see tunnustus. Mõtle, 300 kandidaadi seast valiti Liia välja, jo ta siis ikka on tõesti selle vääriline. Palju õnne sulle, Liia ja ma ütle, et kangesti ootan seda teleka saadet, et näha, milline Eestimaa kuulsus Sulle selle auhinna ulatab. Mõtlesi, et teen lühidalt, aga näe jutt venis jälle pikaks. Soovi kõikidele tugevat tervist, sära silmadesse, kaunist ning rahulikku jõuluaega! Ja ärge unustage, et on päkapikkude aeg!
Juuli maalt
