Tänases ühiskonnas võib juhtuda, et asjademaailm varjutab tõelisi väärtusi. Soov saada rohkem ja jõuda pidevalt elus edasi viib inimest kaugemale iseendast. Oskus olla iseendaga, leppida endaga sellisena, nagu ma olen, oskus hoida lähisuhteid on need väärtused, mis inimese õnnelikuks teevad.
Selleks, et jõulud oleksid aeg, kus pered kohtuvad ja sõbrad olemas on, vajame igapäevast hoolt ja armastavat vaeva. Kõige hapramad ja samas kõige õpivõimelisemad meie seas on lapsed. Just pere on koht, kus suhtlemismustrid alguse saavad.
Siinjuures kehtib reegel, et lapsed ei kasva mitte sellisteks, kuidas me neid kasvatame, vaid sellisteks, kuidas me ise oma elu elame. Seega, kui me ise oleme pidevas kiirustamises, räägime oma lähedastega lugupidamatult või ei kuula, mis teisel tegelikult südamel on, siis avastame, et meie armsast lapsest on sirgunud samasugune ebakindel noor, kes ei soovi meid kuulata.
Lapsevanemaks olemine ei ole lihtne ega argipäevaselt meeldiv tegevus. Kõige närvesöövamateks hetkedeks võivad saada probleemsituatsioonid, kus laps ei kuula sõna, käitub halvasti või nutab. Kuna kõik lapsed ja pered on erinevad, siis ei oska naabrinaine ega isegi nõustaja tihtipeale anda retsepti, mis aitaks. Täiskasvanu jääb hätta ja ei ole enam suur ja tark, vaid hakkab hoopis last kritiseerima, moraali lugema või ähvardama. Need on tüüpilised suhtlemistõkked, mis teevad igati suhtele kahju.
Lapsed vajavad kuulamist nii, et kogu tähelepanu oleks neil. See eeldab, et ema või isa lõpetavad hetkeks oma tegevuse, on lapsele lähedal, kükitavad tema juurde ja vaatavad lapsele otsa.
Oma vanemate silmadest näeb laps tema hinge ja puhast soovi teda aidata ja kuulata. Me ei tohi kunagi unustada, et iga laps on iseenesest hea: tema halvad teod näitavad seda, et laps on saanud haiget ja täiskasvanud peavad teda aitama. Probleemsituatsioonide suurimaks takistuskiviks on emotsioonid. Kui laps ei kuula sõna või ei käitu nii, nagu peab, siis muutuvad täiskasvanud emotsionaalseiks.
Kui meie endi pea on vihkamise või abituse "auru" täis, siis ei saa me kuidagi last aidata, vaid üritame talle selgeks teha, et temaga on midagi valesti. Tegelikult on piiride katsetamine ja jonn lapse arengu seisukohast väga olulised ja normaalsed ja just täiskasvanud on need, kes peavad neid piire seadma. Lepetest kinni pidamine eeldab seda, et need on eelnevalt olemas ja laps suhtub austusega peres olevatesse reeglitesse ja täiskasvanutesse. Laps ei ole võimeline mõistma, mis tema hinges toimub.
Kui laps on silmnähtavalt emotsionaalne, siis on täiskasvanu kohus seda talle peegeldada.
Peegeldamine tähendab seda, et kui laps on näiteks vihane, siis vanem ütleb talle, et ma näen, et sa oled vihane. Mõnikord soovib laps midagi väga saada ja nõuab, et ema selle talle kohe ostaks. Iga vanem tunneb oma last kõige paremini ja tunnetab, mis tunne on selle nõudmise taga. "Sa oled kurb, et sinu sõbral on see auto ja sinul ei ole," saab vanem öelda.
Kui laps mõistab, et just kurbus on see, mis paneb ta jonnima, siis saab see teda ennast aidata. Siinkohal on väga sobilik öelda lapsele, et ma saan aru, et see teeb sind kurvaks, mina hetkel seda autot ei osta ja ma olen sinu juures, et sa saaksid nutta, kui sa tahad."
Enda kehtestamine on üks keerulisemaid oskusi, ometi on see oskus lapse jaoks üks olulisemaid. Vanemat aitab teadmine, et lapsel on õigus nutta ja nutmine on tervise seisukohast väga oluline. Nutt aitab inimesel emotsioonidest vabaneda, allasurutud tunded aga kahjustavad meid emotsionaalselt ja avalduvad ka hiljem füüsiliste haiguste näol. Väga oluline on mõista, et last ei tohi nutmise ajal üks jätta ega eemale saata. Mõni laps soovib nutta süles ja mõne juures peab lihtsalt olema. Oluline on aktsepteerida lapse nuttu ja mitte kohe last rahustada või juttu mujale viia.
Ka mina-keele kasutamine on oskus, mis aitab meil hoida häid lähisuhteid. "Mulle meeldib, et sa istud laua taga kenasti," kõlab kuulajale paremini kui "sina käitud halvasti ja sa ei söö korralikult ."
Perega koos veedetud aeg on investeering tulevikku. Suhtlemine tekitab alati probleeme: iga pere ja paarisuhe, kus on probleemid, on normaalne. Oluline on mõista, et probleemid näitavad meile kätte koha, mis vajab meis endis veel tervendamist. Täiskasvanutena peame oleme eriti hoolivad ja tähelepanelikumad oma laste suhtes. Lapsed kasvavad kiiresti, õpivad meie elu järgi elama ja vajavad seda, et nad näeksid, kuidas on võiamlik probleeme lahendada rahumeelselt, kuidas leppida ja kuidas olla lugupidav ja armastusväärne enda ja oma ümbritsevate suhtes.
Õnneuuringud on näidanud, et just lähisuhted on need, mis teevad inimese tõeliselt õnnelikuks. Jõulud võiks olla aeg, kus leiame aega oma pere jaoks, mängime oma lastega siiralt ja lihtsalt.
Unustame ihaldada seda, mida meil ei ole, ja näeme siiralt seda, mis meil on. Ilusaim jõulukink on olla jagamatult koos oma lapsega, avada oma süda ja armastada. MAILI LIINEV
EHA VESIKO
Artikkel on lühike kokkuvõte lastevanemate ja õpetajate koolitustest, mis toimusid lõppeva aasta 25. märtsil, 5. oktoobril ja 26. oktoobril Torma vallas. Koolitusi organiseeris Torma vallavalitsus, koolitajaks eripedagoog ja õppejõud Maili Liinev