Antsla valla 2013 aasta kalendri koostamine polnud ühe inimese iseäraline kiiks vaid tõi silmailu ning äratundmisrõõmu ka paljudele teistele, seda nii vanade fotode, eriti aga huvitavate ja tänasesse päeva kanduvate uudisnuppude näol. Mõnigi teist võib leida enesele tuttavaid näojooni kalendrist vastuvaatavatelt inimestelt.
Pilt on illustreeriv
FOTO: Delfi
Omalgi oli õnn kalendri tarvis fotosid otsides nii mõnegi pealt neist oma vanaisa leida.
Äraütlemata põnev oli iga kalendris oleva foto jaoks vastav uudisnupp vanadest ajalehtedest üles otsida, samuti nagu ka vastupidi. Omal ajal, kooli ajalootundides paistis kõik räägitav ja õpitav kuidagi kauge ja võõras. Seda kõike aga vanu ajalehti lapates mitte öelda ei saa.
Alustades 1880-ndatest polnud sellist kohta nagu Antsla veel ollagi. Nii oli just Urvaste kihelkond see, mille kaudu ja tänu „Tartu Postimehele" väheseid killukesi aegade tagant ka Antsla piirkonna kohta leida võis. Oli väga kaasahaarav lugeda, kuidas I ilmasõja lahingutegevus aeglaselt, kuid järjekindlalt siia kanti ligines.
Lugeda uudiseid sellest, kuidas keegi kohalik omale õnnetu otsa kaugel sõjatandril leidis. Kuidas näiteks Antsla Kaubatarvitajate Ühistu esimene esimees kuskil kaugel viga on saanud. Kuidas esimesed sõjapõgenikud Antsla maile jõuavad ning mil moel mõned neist siin seadustega pahuksisse satuvad.
Sama huvitav oli vabadussõda ja sellega seonduv ning sellele järgnenud mõningaliste tagasilöökidega kiire majanduslik areng.
Mismoodi saabusid piirkonda esimesed automobiilid ja mootorrattad, jalgratastest rääkimata. Kui kiiresti tekkis ja arenes autobussi transport.
Oli huvitav teada saada, et 1938/39 aastal püstitatud plaanid nägid ette uute koolimajade ehitamist Kraavi ja Kaika külla. Siinne rendipinda kasutanud pangakontor plaanis ehitama hakata oma pangahoonet. Põllumeeste seltsil oli kavas täis ehitada Põllumeeste aia nimeline roheala jne. Selle asemel tuli aga ligi 50 aastat kestnud „must auk", mis imes kogu arengu, elu teistele rööbastele sundides. Antsla, mis võinuks tänasel päeval välja näha sama huvitav kui Mustla alevik Viljandimaal, hävines 1944 aastal 90 % ulatuses.
Läbi aastakümnete uudiseid lugedes on täheldatav tõsiasi, et Antsla piirkonnas vähe tulekahjusid on, kuna ülejäänud Võrumaal neist õnnetustest nõnda palju kirjutet.
Ehk oli siin oma roll mängida Antsla ühel esimesel seltsil, Antsla priitahtlike pritsimeeste seltsil.
Tugevalt paistsid silma uudised Rõuge kandist, mis väga tihedalt kirikuga seotud olid, samal ajal kui sõnapaar „Antsla ja kirik" või „Antsla ja usk" ühes uudises väga vähe mainimist leidis, kui üldse. Nii on 1938. aasta mai „Elu" kirjutanud: „ Ega vist kusagil Eestis mujal pole surnuaeda, mis oleks pühitsemata jumala sõnaga, aga Antslas on ja sinna on juba maetud kaks surnutki".
Valus teema paistis omal ajal olevat Antslale linna staatuse andmine. Pigem oli tegemist ühe mehe ettevõtmisega.
Väljavõte 1939. aasta lehest: Ühelt teiselt healt naabrimehelt pärisin: „Kas on õige, et Wana Kiwi on Antsla linna linnaks sõdinud?"
„Ega sa seda lehte ei pane?"
„Jumal hoidku inimene, ei mõtlegi."
„Siis ma ütlen. See rohkem saladuse asi."
„Noh?!" põlen uudishimust. Ja teine sosistab kohe kurapoole kõrva: „Jumal lõi maailma, ja Karl Kiwi Antsla liina - ega sa ei pane lehte"