Roland Tulik: rõõmsa ootusega uude aastasse
Aastavahetus on tavapäraselt täis põnevat ootust ning lootust. Elevus kannab meid enamuse päevast. Tunneme rõõmu lihtsatest ja tavalistest asjadest ning olukordadest. Tunnetame kuidagi erilisemalt igatsetud südamerahu kohalolekut, samas oleme rõõmsas ootusärevuses saabuva ees. Ajavoog on see, mis meid kõiki seob ja samas ka mingil määral lahutab. Meid kõiki paelub olnu ja tulev.Aeg oma tundide, päevade ja aastatega on ju nii imeline ja samas müstiline, täis nii võimalusi kui ka paratamatusi. Seletamatul kombel oleme enamuse ajast mingis ooteseisundis. See on ju loomulik. Kõik see täidab meid ja innustab avatumalt vastu astuma uutele võimalustele.
Ees terendab aastavahetus. See on nagu teatmeteoses uue peatüki avamine. Aastavahetus tuletab taas meile meelde, et me kunagi kaunis lapsepõlves, tormakas noorukieas, küpsemas keskeas ja rahulikus vanemas eas küsisime midagi. Ehk oleme selle juba unustanud, aga nüüd kerkib see kusagilt jälle meie teadvusse. Ole siis noor või vana – peatume viivuks.
Lootusrikka uudishimuga astume uue aasta tundmatule rajale. Kindlustunnet annab meile teadmine, et oleme paljude kogemuste võrra rikkamad. Midagi ilusat ja armsat on igas päevas: olgu see juba olnud, olev või peagi saabuv.
Aegade muutuvas pilgus oleme taas teel, sedapuhku uuel aastarajal, kus otsime ja püüdleme eelkõige millegi hea poole. Samas püüame pääseda nii mõnegi üksikjuhtumi ja juhuslikkuse eest.
Tunnid, päevad ja nädalad moodustavad kirju kanga, milles on läbi põimunud nii faktitõed kui arvamustõed. Otsime ja sageli taasavastame kõlbelisi ressursse. Meie püüdlusi häirib sageli mõistuse konflikt südamega. Me seisame sageli silmitsi vaid iseendaga. Kui ootused ei vasta tegelikkusele, saame tunda pettumuse mõrkjat maitset. Meie lootus ärgu olgu liigselt naiivne ega ennastpettev, aga siiski elujaatav.
Maailm muutub ja ka meie muutume. Kombed ega traditsioonidki ei jää muutumatuks. Võime oletada uuenduste põhjusi ja eeldatavaid tulemusi, neid ometi täielikult mõistmata ja sellega siiski leppides. Eks meid vaevab nii täna kui homme küsimus, kuidas olla asja- ja ajakohane. Milline on meie usk, lootus ja armastus uutes tingimustes. Naerda naerjatega ja kurvastada kurbadega, ja siiski olla avatud rõõmsale lootusele-ootusele, milles on peidus arvukaid üllatusi. Mõistame, et eluterve lootus on parim kaitse muretsemise vastu. Nii lihtne see ongi.
Üks aasta ei ole vaid ligikaudu viiekümne kolme nädala loetelu või ilmastikunähtuste fikseerimine. Aasta on midagi enamat, see on ju täis üllatusterohket päeva- ja ööaega. Ta on anum, milles on arvukalt ideid ja mõtteid, plaane ja otsimisi, leidmist ja kaotamist, tundeid ja helisid. Aastaring peidab endas nii nähtavat kui ka nähtamatut maailma, mida on vaja avastada ja miks ka mitte omada. Elu on praegu.
Tõsi on see, et praegune ühiskond tunneb rohkem elustiile kui iial varem. Ehk siit ka teatud segadus ja mõningane kartusevärin hinges. Märksõna globaalsus saadab meid täna ja ka homme. Kuidas sellega toime tulla? Eks igaüks püüab leida parima lahenduse. Olgu saabuv aasta meile kõigile kui kodu, kus on meeldiv elada ja mida me oma mälestuses meenutame südamesoojusega.
Head uut aastat!
