Kiri sõbrale: üks kord aastas võib ju unustada elu karmi reaalsuse

Ongi jälle käes aasta imeliseim aeg! Oleme saanud suursuguse ja piduliku kingituse, mis kõigile võrdne - valge, kohev lumevaip katab kogu maad.

Igal aastal ootame hingevärinal, kas ime ikka sünnib, kas jõuludeks tuleb lumi maha ja kas ka jääb. Tänavu on antud seda rõõmu ja ilu kuhjaga ning tõeline jõulutunne peaks nüüdseks küll juba igas südames paigas olema. Ometi ei piisa vist üksnes lumehiilgusest, sest inimhing ihkab ka oma käega midagi ära teha, midagi looduse ilule lisada. Nii me siis rõõmustame iseennast ja teisigi, riputades tulesid koduõue puudele või katuseräästa külge, ehtides aknaid nii, et tulesära jõuab möödujatenigi.

Üks kord aastas võib ju unustada elu karmi reaalsuse elektrihinna näol ja anda ruumi hellale jõulumeeleolule. Saati veel, et see aeg - perega koos olemise, päkapikkude ja jõuluvana ootuse ning muu pühade juurde kuuluvaga - on ju tõesti väga üürike... Kuid detsembrikuu algas väga tormiliselt. Seda nii kerkivaid lumehangi kui ka kaitseliidu õppusi silmas pidades. Sõjamehed olid meie kodu päris sisse piiranud: valgetes kombinesoonides mehed liikusid ahelikus õunaaia taga karjamaal ja varjusid väravate vahele kuhjunud lumehangedes. Poistele tegi see kõik läbi akna vaadates palju nalja ja tekitas põnevust. Kaelad kõveras jälgiti üle maja lendavat helikopterit ja lennukit. Küllap tundus see pealtvaatajaile tõesti rohkem lustaka mänguna. Mina aga mõtlesin oma õuel seistes, et mismoodi reageeriksime siis, kui see kõik oleks tõeline. Raske ette kujutada inimesel, kes on sõjaolukorrast ainult raamatutest lugenud või mõnda filmi vaadanud.

Ja siis kerkib nagu iseenesest huulile tänu Taevaisale, et elame rahuajal ja võime oma olukordade üle naljagi visata. Mitte igalpool maailmas ei ole asjad nii hästi kui me il.

Et maailma asju ei jõua ükski inimene enda jaoks lõpuni selgeks mõelda, see on teada tõde. Ja et maailma muutmine (muutumine) saab ikkagi alguse igaühest endast, seegi pole uudis. Seda suurem on rõõm, kui leiad, et see pisku, mida sa oled osanud elus oma tõekspidamistest ja maailmavaatest lastele edasi anda, tuleb sulle ühel hetkel tagasi!

Tütred olid ostnud meile isaga edasi - tagasi lennupiletid Inglismaale. Kui tundsime end nii ootamatu pakkumise peale veidi nagu sundseisu panduna, siis oli lastel põhjendus olemas, et kurvastuse ja leinapäevad tuleb unustada ja eluga edasi minna. Näha oma kaugel elavaid lapsi ja olla väikese poisuga taas üle tüki aja koos, oli suur rõõm. Ja tõeline jõulukingitus! Võõrsil käia on hariv ja huvitav! Reisimine on saanud paljudele üheks tavaliseks tegevuseks. Muidugi on seoses sellega igal inimesel omad tunded ja mõtted, mis vahel küll kattuvad teiste omadega, aga kindlasti on samas ka väga erinevad. Tulime Inglismaalt ära otsekui kevadest, seal õitsesid võõrasemad, sooja oli kaheksa kraadi ja siis saabusime öisesse Riiga, otse möllavasse lumetuisku. Kui siis vastu hommikut koju jõudsime, tundsime, kui kallis on see paik siin...

Minnes aga säras Inglismaa kohal päike ja maandumisel jõudis meile kohale, kui asustatud see saar ikka on.

Tihedalt autosid kõigil teedel, kiirteede katkematust voolust rääkimata. Ja mida madalamale lennuk laskus, seda selgemini oli näha inimeste hulk, kes kõik olid kuhugi minemas. Elamud, mis sarnanevad nukumajadele, asetsevad tihedasti üksteise kõrval, sekka kõrgeid kirikuid ja katedraale, losse ja tulede säras kaubanduskeskusi... Kõike ju silm nagunii haarata ei suutnudki.

Tagasisõit algas õhtupimeduses ja pilt oli veelgi vapustavam. See tohutu elektrivalgus, mis seal igalpool voogas, lubas lennukilt üsna selgelt näha linnas toimuvat. Valgusekuma oli kogu saarel nii võimas, et linnade ja asulate piirid paistsid veel suures kõrguseski nii nagu oleksime lennanud tohutu maakaardi kohal... Ja siis, kui tuli täielik pimedus, saatjaks ainult lennukimootori mürin ja lennukis istujate jutukõmin, mõtlesin ma ühele asjale, millele siin maa peal kõndides tähelepanu ehk ei pööragi. Et me elame siin maa peal sageli sellise tundega nagu oleksime mingid võitmatud hiiglased - ise teame, ise tahame ja ise teeme.

Üha kõrgemale tõustes, aga ei erista me enam nägusid, ei näe varsti isegi mitte inimeste hulki ja ühel hetkel oleme me otsekui nähtamatud. Sealt kõrgusest vaadatuna isegi nagu olematud...

Kui suur küll peab olema Jumala armastus, et ta meid igaühte kannab ja hoiab selles tohutus universumis, laseb meil igaühel elada ja tegutseda vaba tahte alusel!? Ma tundsin seal ööpimeduses tõepoolest end kübekesena... Aga õnnelikuna, et olen seni Tema poolt olnud hoitud!

Mõned päevad veel ja uksele koputab uus aasta. Enne veel kestab tavapärane mööduva aasta kaalumine ja võrdlemine - kes on olnud mingil alal silmapaistvam, missugune on olnud selle aasta tähtsündmus või erilisem tegu...jne.jne. Olen mõelnud, et miks neid kokkuvõtteid ja nendega kaasnevaid üritusi tehakse just jõuluaja ümber. Võib - olla tuleneb see meie alateadvuses pesitsevast kinkimise soovist, mis pühadega kaasas käib?

Tegelikult võiks ju hoopis uue aasta esimene kuu alata hoogsate üritustega. Selleks ajaks on möödunud aasta tulemused ja saavutusedki selgemalt reas. Jaanuar on aga alati olnud veidike unise kuu moodi, kus midagi erilist ei toimu ja kus tundub nagu puhkaksime alles aastavahetuse rabelemist välja. Olen vist veidi ülekohtune? Lume kühveldamist ja ahjude kütmist tuleb kindlasti kuhjaga...

Armas sõber! Ja ongi selleks aastaks meie kirjad kirjutatud ja mõtted vahetatud. Kui Jumal lubab, siis uuel aastal uue hooga! Seniks aga soovin sulle sooje ja südamlikke jõulupäevi ja -õhtuid oma kõige armsamate seltsis!

Head vana aasta lõppu ja uue algust!