Näärimeenutus poole sajandi taha

Oli 1960te aastate algus. Olime mõni aeg tagasi kolinud isa ehitatud majja. Aastalõpu lähenedes ootasime valget lund, aga seda ei olnudki algul nii palju. Kord tuli isa töölt koju ja tal oli süles väike valge armas kassipoeg. Mängisime sellega ja toitsime teda - vallatusedki olid kassipojal olemas. Vedasime paela otsa seotud vana lõngakera enda järel, et kassike saaks sellega mängida. Hüppas ja kepseles kassike meiega mitu päeva. Isa oli läinud metsa kuuske otsima, sest lähenesid jõulud ja aastalõpp.

Meie peres toodi kuusk tuppa alati jõuluks, sest emal-isal oli jõulu esimesel pühal pulma-aastapäev ja vanaemal, keda meie hüüdsime mammaks, oli sünnipäev. Et aga pidulikkust lisada, ehiti ka kuusk. Tean, et algul tuli kuuse tuppatoomist jõulude ajal varjata, nii et õhtuti tõmmati akendele paksud kardinad  ette.  Mõnel aastal  venitati kuuse toomist jõulu esimese püha peale või hoopis aasta lõppu. See sõltus sellest, kuidas vanemad tööl juhtusid olema, sest jõulupühade päevad olid nõukogude ajal tööpäevad.

Nii meenubki üks aastalõpu päevadest, oli see siis jõulude aegu või enne aastavahetust, aga kuusk oli juba tuppa toodud ja ema kutsus meid, lapsi, kuuske ehtima. Emal olid karbis mõned vanad jõuluehted: klaasist lillekorvid, kuusekäbid, vurrid ja mõned jõulumunad. Küünlajalad olid traadist jalgadega, mille vahele suruti kuuseoks. Küünla aluseks oli aga traadist kokkukeritud spiraalalus. Et jõulupuu talvepärasem saaks, pani ema okstele natuke valget vatti. Kui tuba korras ja kuusk kaunistatud, istusime suures toas diivanile ja kuulasime raadiot. Telerit meil sel ajal veel ei olnud. Naabrilapsed tulid ka meile ja  koos nurusime ema, et ta küünlad  põlema paneks.  Lõpuks ta tuligi  meie juurde ja süütas küünlad. Põletasime isegi säraküünlaid. Olime õnnelikud, kilkasime ja hüppasime kuuse all ega pannud tähelegi, kui suures möllus põgenev  väike valge kassipoeg kardinatesse hüppas. Pauh!

Õhu liikumine pani vatitupsud kuusel lendlema ja otse küünlaleekidesse, mis oli päris kardina lähedal. Momendiga süttis kardin, kass hüppas vastu kuuske ja see kukkus maha. Ema tormas kardinaid kustutama ja tõmbas need maha, isa viskas ämbriga vee peale ja tulekahju sai kiiresti likvideeritud...  Ebaõnnest rikutud meeleolu segunes hirmu ja  meelehärmiga, kassipoeg aeti kohe toast välja, naabrilapsed läksid oma koju.

Ja kuigi kõik sai korda tehtud juba samal õhtul, ei olnud meil enam kuuske. Enne aastavahetust tõi isa siiski uue kuuse, kuid õnnetuses olid purunenud suurem osa ehetest. Ema aga lohutas ja kuna mina olin koolis ka kuuseehete tegemist õppinud, hakkasimegi neid koos meisterdama.  Nääripuu oli suurem ja uhkem ning see paigutati toanurka. Kuusekaunistuseks sai pikk paberirõngastest meisterdatud kett. Lisaks meisterdasime krepp-paberist värvilisi laternaid Valged, kollased ja  punased kaunistused olid rohelisel kuusel imeilusad. Alles järgmiseks aastaks osteti uued kuuseehted. Nääripuu viidi välja kolmekuningapäeval, s.o 6.jaanuaril.

Ja kuigi selle aasta nääriaega, nii me seda jõulujärgset aega nimetasime, varjutas tulekahju, tuli meile ikkagi nääritaat, kes kandis ema hommikumantlit ja küsis salme, laule ning lubas patsi lüüa. Kingituseks oli alati midagi tarvilikku, kas sokid, kindad, sall või sussid, vahest ka mõni mänguasi õele- vennale ja maisustusi. Ime küll, aga nääritaadi moodi mees tuli meile  pärast veel õhtusöögile ka - see oli üks isa noorpõlvesõber, onu Neeme. Vahel oli tal lõõtspill kaasas ja siis ta mängis pilli. Seekord aga meenutati isa ja ema pulmapidu, sest neil sai täis kümme  abieluaastat. Palgapäeval tõi isa perele kingituseks televiisori.

Vana-aasta õhtul läksime aga kogu perega keskväljakule, kus oli uhke kuusepuu just Lenini monumendi vastas üle tee. Kuuske kaunistasid värvilised pirnid nagu koolimaja kuusepuulgi. Ümber väljaku olid riputatud samuti pirnid, mis valgustasid kuuseplatsi... Ja siis saabus Vana-aasta 1962 punases rüüs, kuue seljal aasta number. Kõrgelt poodiumilt, mis asus kuuse kõrval veoauto kastis, öeldi tervitused kokkukogunenud linnarahvale ning täpselt südaööl saabus kuljuste ja saaniga veidi noorem mees punase kuuega, mille seljal aastaarv 1963. Vana-aasta andis teatepulga üle Uusaastale, kes tervitas kõiki alanud aasta puhul, kõlasid aupaugud ja lasti palju värvilisi rakette.  Üksteisele sooviti head uut aastat!  Lapsena oli see mulle meeliköitev mälestus, mis tänaseni erksalt meeli köidab. Nii juhtus pool sajandit tagasi ühes Kesk-Eesti väikelinnas.

Pool sajandit hiljem on kristalliseerunud mälestused vaid  kogemuslik hetk lapsepõlvest. Jõulud algavad juba varakult, kui poelettidele ilmuvad esimesed kaunistused ja kingitused. Vanematel, vanaemadel ja vanaisadel on aeg oma lastelastele jõulukinke otsida, sest vajab ju jõuluvana abi kingituste ostmisel laste kingikottidesse. Koduakendel süüdatakse kaunistused pärast esimest adventi ja harras jõuluaeg tuledesäras kestab pikalt.

Järva-Jaani vallavolikogu haridus- ja kultuurikomisjoni nimel soovin kõigil kaunist jõulurahu ja rõõmu hinge ning head vana-aasta lõppu!