Erika Reinumägi tohterdab koos külaga Vahastu rahvamaja
Praegu tohterdab ta Vahastu rahvamaja. Õige ravi ja täpsete annuste korral peaks aastaid varjusurmas olnud rahvamaja taas elule turgutatama. Hoone ravitsemistöö ei kannaks Erika sõnul aga vilja, kui teda ei toetaks Vahastu Külaselts ja ühtehoidev kogukond.
„See tugi on hästi tuntav," sõnab Erika. Vahastu Külaseltsi eestvedajana saatis ta ka Leaderisse projekti ja sel kuul algasid rahvamajas ehk Trehvamise Tares, nagu vahastlased seda kutsuvad, ehitustööd. Tööd kestavad nii kaua, kuni projektiraha otsa saab. Kas ja millal maja valmis saab, sõltub nii oma valla toetusest kui ka sellest, kas õnnestub lisaprojektiga raha juurde saada. Metsade ja rabade keskel oma elu elav Vahastu küla on justkui omaette maailm. Siia ei ole sõitnud sisse laia elu moodne eluviis ja individualism. „Vahastus on kõikidel ettevõtmistel koos nii vanad, keskealised kui ka noored," avab Erika Vahastu elu ühe külje, mis tundub kuulajale aegade taha jäänud külaidüllina.
Jälgides, kuidas Erika räägib oma külast, siinsetest inimestest, ühistest kooskäimistest, saan ühtäkki aru, et minu kohtumisele kaasa võetud küsimus, miks ühes väikeses külas nagu seda on Vahastu, on vaja ette võtta mahukas ja kulukas rahvamaja renoveerimine, tundub pentsik ja eluvõõras. Saan sellest aru, kui oma intrigeeriva küsimuse siiski ära küsin ja see tühja sõnapilvena õhku ulpima jääb. Mõnele küsimusele ei saagi olla vastust, mida on võimalik paari sõnaga pastakaga paberile kirjutada.
Erika räägib sellest, kuidas Vahastu inimesed üksteist toetavad. Räägib ka sellest, et kohalik raamatukogu, kus praegu kokkusaamisi korraldatakse, kipub nii mõnigi kord väikseks ja külmaks jääma ja oleks vajadus suurema ruumi järele. Ta räägib ka tulevikuplaanidest ja sellest, et Trehvamise Tare soovitakse hoida avatuna ka huvilistele väljastpoolt küla ja valda, näiteks üürida maja lastelaagrite korraldamiseks või koolitustekonverentside läbiviimiseks.
Erika on Vahastus elanud nüüdseks ligi kolmkümmend aastat. Siia endisesse metsavahitallu tõi teda tema abikaasa. Siin on kasvatatud koos üles kaks last ja nad ellu saadetud. Oma elu suuremad õppetunnid on Erika saanud just oma lastelt.
Ta meenutab aastakümnete tagust lugu, kui poeg oli vahest nelja-aastane, kui tal tass käest maha kukkus ja puruks läks. „Emme, miks on nii, et kui suurel inimesel tass puruks läheb, siis ainult naeratatakse ja öeldakse, et killud toovad õnne, aga kui see lapsel juhtub, siis riieldakse?" küsis pisipoiss tookord. Need sõnad oma väikse poja suust panid Erika sügavalt mõtlema ja mõjutasid tema maailmapilti.
Ka teine elutarkus on talle kohale jõudnud just oma laste suu läbi öelduna: ei maksa muretseda selle pärast, mida me muuta ei saa. Ja nii püüabki Erika anda oma parimat seal, kus on tema võimuses midagi muuta ja hoiduda mõtete vaaritamisest. Vahastu küla inimesed esitasid Erika ka „Eestimaa uhkuse" kandidaadiks. Väljavalitute sekka ta ei jõudnud, aga oma küla uhkuseks on ta külarahva kinnitusel ka ilma igasuguse tiitlita.
