Meie ei karda!
Seda, et kirik keelatud oleks olnud, ma ei mäleta. Kõik mu vanemad sugulased olid kiriku liikmed ja käisid seal pea igal pühapäeval. Ise olin ma kümmekond aastat varem oma vanaema valvsa pilgu all ristitud.
Küll aga olime kuulnud siit-sealt jutte, et mujal passivad õpetajad uksel, ja kes sisse läheb, visatakse koolist välja.
Sestap pakkus 1980ndate algul jõuluõhtul üle kirikuläve astumine meile ka pisut närvikõdi ning omamoodi protestivaimu näitamise võimalust. Meie ei karda, tehke mis tahate, läheme ikka!
Ükskord olevatki keegi näinud, et õppealajuhataja seisnud kirikuukse lähedal varjus ja märkinud sisenevate õpilaste nimesid üles. Pärast aga ei juhtunud midagi.
Tunnen õppealajuhatajat, kes toona elas minuga samas tänavas, kui toredat inimest ega usu, et ta luurajana kirikuuksel passis. Kindlasti tuli ka tema jõulurõõmust osa saama.
Nüüd pole ma juba pea viisteist aastat enam jõuluõhtu jumalateenistusel käinud. Kodus pere ringis on toredam, ei pea istekoha pärast nügelema ega sellest ilma jäämisel püsti seisma.
