Savi ja siid tõid Määra küla tagasi kaardile
Ilmselt läks põlise asulapaigana tuntud Määra küla viimati avalikkusele korda siis, kui sealt leiti venekujuline kivikirves.
Nüüd on asi muutumas: üha enam huvilisi valib Haapsalu maanteelt kruusase teejupi Määra Mäe Meistrikotta ning selle perenaise Eva Raudkivi juurde. Siidimaal, savikeraamika, erinevad kivid, taaskasutusmaterjalidest rajatud kuusnurkne ateljee - mida kõike siit metsast ei leia. Lisaks tugev annus elujõudu ja optimismi.
„Mul pole ääremaa tunnet," ütleb Eva ja lisab puid Balti Manufaktuuri kunagisest hiigelahjust pärit tellistest laotud kaminasse. Asume ju Tallinnale nii lähedal, et näiteks eurooplaste mõõtkava järgi tähendab 45-kilomeetrine sõit sisuliselt keskuses elamist.
Määra keskkond innustab
Määral on Eva elanud viimased 13 aastat, Padise vallas aga kuuekümnendate keskpaigast. „Elu on õpetanud, et kui mõtled midagi valmis, siis see tuleb õigel ajal su juurde." Näib, et see on tõesti nii: praegune keskkond tundub talle väga sobivat, kuigi ta on näinud ka teisi aegu.
„Sügaval nõukogude ajal olid mulle vastumeelsed kristallnõud, sektsioonkapid ja kuldehted. Toona oli mul selge mõte, et teen endale ise kardinad, lauanõud... Aga kuidas, seda veel ei teadnud."
Eva räägib isiksuse tapmisest ühiskonnas, kus kõigile pidid meeldima ühesugused asjad. Tulevase kunstniku parim hetk oli siis, kui ema tõi lapsepõlves iganädalaselt poeskäigult kaasa uued pliiatsid ja joonistusplokid. Sest vanad olid juba täis. Evale tulevad samuti meelde koolmeister Jüri Alteri kunagised kunstitunnid. Formaalhariduse liinis sai Eva maastikukujundaja ameti. Tegu oli heas sportlikus vormis hoidva haljastus- ja hooldustööga, mille tulemust said aastaid oma jalaga igapäevaselt proovida Padise keskuse elanikud, samuti Harju-Risti ja Madise surnuaedade külastajad. „See töö mulle väga meeldis", ütleb Eva. Headel asjadel on samas omadus ootamatult otsa saada. Mõnikord sünnib sellest hetkest aga hoopis midagi paremat.
„Ma õppisin siidimaali ühelt Soome õpetajalt, leidsin lehesabast ta kuulutuse. Nüüdseks olen siidimaali teinud 21 aastat." Eva jutustab hoogsalt, kuidas ta töötas läbi erinevaid õppematerjale alates sakslaste Burdast ning muudkui proovis, arendas ja täiustas. Siidimaalijaid teatakse ikka nende stiili järgi. Evalgi on oma käekiri, mida paljud meist tunnevad.
„Vanemad olid mures, et sellega end ei toida. Maatööd oleks pidanud tegema," kirjeldab ta ajaloolist dilemmat loomeinimese ja praktiku suhtumise vahel. Kuid kunst ei pea tähendama virelemist.
Laatadel enam tihti ei käi
90ndate alul hakkas Eva FIE-ks, muidu ei pääsenud oma kaubaga laadalettidele ega kauplustesse. Kas kunstnikust ettevõtja elu on keeruline? „Ei ole, mul kõik hästi balansis. Teised imestavad, et kuidas sa suudad teha koos nii erinevaid asju. Aga ma ei lähe hõljuma, jalad on maa peal." Nii lihtne ongi.
Eva pole enam kümme aastat aktiivselt laatadel osalenud. Tal ja norralasest elukaaslasel Vidar Nordbergil õnnestus meelitada kunsti- ja ostuhuvilised hoopis enda juurde.
„Kui hakkasin savi ka tegema, siis jäi mu vallamajas asunud ateljee kitsaks. Oli vaja suuremat pinda. Kaalusime Vidariga tükk aega kaht varianti - kas minna turisti juurde Tallinna vanalinna või tuua klient siia. Tagantjärgi vaadates oli koduhoovi ateljee rajamine hea plaan," selgitab Eva.
Ideed toetas Vidari Norrakogemus, kus ta peab lähimast linnast 30 kilomeetri kaugusel üksildases kohas asuvat kunstikohvikut. Ateljee rajamiseks kehastuti aastaks ehitajaks. Valmis sai midagi rohkemat kui pelgalt ateljee.
Meistrikoda on ilmselt taaskasutuse parim näide Padise vallas. Olgu see puit, kivi või mööbel - kõike saab kasutada mitu korda. Peale käelist tegevust arendava savikeraamika ja siidimaali võib Eva ilmselt õpetada seda, kuidas käib vanast laudaseinast pärit sajandivanuse tolmukihiga lauamaterjali puhastamine koduses vannitoas või kuidas mahutada VW Golfi parimal viisil vanu uksi. Kui veab, siis saab meistrikojas ka kringlit.
Keeruline töö köidab
Eva sõnul teab ta hästi, mis müüb. Samas valmivad ta käe all asjad, millest lahkuda on raske ning need rändavad varjule hoopis tagatuppa. „Mulle meeldib teha tellimustöid, sest need on keerulised," kirjeldab ta kliente, kel on ülitäpne ettekujutus värvidest ja motiividest, mis siidisalli peavad kaunistama. Palju on tellijaid Tallinnast ja Haapsalu lähiümbrusest, kohalikke jagub hõredamalt.
„Padise keskuses võiks olla üks i-punkt. Koht, kus lisaks infole piirkondlike kunstnike, käsitööliste ja tootjate kohta oleks üleval ka üks riiul tutvustavate asjadega," leiab Eva. See aitaks maailmas Määra küla kuulsust veelgi tõsta.
