Kõrvitsad ja inimesed
«Istuge nüüd rahulikult ja mediteerige vaikselt,» manitses meister kõrvitsaid, «muidu te ei saagi aru, mis tegelikult toimub. » Kõrvitsad torisesid küll, aga siis võtsid proovida.
Kui nad olid jupp aega vagusi istunud, tundis üks kõrvitsatest, et pealael kasvab midagi. Ta kobas oma pealage ning tundis, et seal on üks nups. Teised kõrvitsad märkasid seda ja hakkasid uurima, kas nendegi peas pungitab midagi. Oma üllatuseks avastasid nad kõik oma pealaelt nupsaku, millest sirgus kõrvitsataime väät. Kui kõrvitsad olid avastanud, et nad pole mitte üksi, vaid on sama taime osa, siis nad lõpetasid tülitsemise ega seganud enam meistrit.
Inimestega on sageli sama lugu - kisa ja kära on ei millestki palju, kuid me ei pööra piisavalt tähelepanu olulistele meid ühendavatele asjadele. Heietan veidi uitmõtteid, millel ei pruugi päriseluga olla midagi ühist. Üks kõrvits on näiteks peenra värske kodanik ja vanad olijad pelgavad, et ta tahab uute ideedega teha maatasa kõik toimiva. Teine kasvab siin mitmendat põlve ning uustulnukas peab teda stagneerunuks ning liigselt peenrasse ja selle tavadesse klammerdunuks.
Võib-olla ühes peenra otsas tundub, et teise otsa omad on peamiselt enda eest väljas, aga sama lugu võib olla ka teisel pool. Suured kõrvitsad ei lävi väikestega, päikesepoolsed varjulembestega, kobaras kasvajad üksikutega.
Ma ei räägi tegelikkusest - lihtsalt heietan uitmõtteid kõrvitsatest. Kuidas on lugu meiega? Ma ei näe ühtki tulemuslikku teed edasi peale ühe: tegutseda ja elada tervikuna ja terviklikult. See on ainus viis, millega võidame kõik, kuigi peame üksteisega harjuma ning õppima ära kasutama igaühe parimaid oskusi ja andeid.
Aga tulemus väärib seda nagu ka meie parimat tulevikku. Ja see ongi minu jaoks põhjus, miks me seda ajalehte teeme.
