Alari Kirt: jõuluks koju
Jõuluks koju sõitmine on uue tähenduse saanud just viimastel aastatel, kui tööjõupiirangud kadusid.
Kes laevaga, kes lennukiga, kes iganädalaselt, kes teist korda aasta jooksul, aga justkui sisemine sund on see, mis paneb jõulude ajal kodurahu otsima. Paneb otsima kodu ja rahu.
Võimaluste paljusus on pannud meid valikute ette, mille üle me kümmekond aastat tagasi ei pidanud vajalikuks arutada, sest need ei tundunud tõenäolised. Toon mõned näited.
On neid, kes ei lähe iial laste kõrvalt välismaale tööle. Nad põhjendavad seda sooviga oma laste jaoks olemas olla, kui nad neid vajavad. Ei, jutt ei ole nunnutamisest ja memmekate kasvatamisest, vaid ühisest ajaveetmisest. Rõõmude ja murede jagamisest.
Küsima hakates selgub, et need praegused isad ja emad mäletavad lapsepõlvest igatsust vanemate läheduse järele. „Töö võttis kogu vanemate aja. Ma ei mäleta ühiseid jutuajamisi või käike," ütleb üks. „Nägin oma isa harva, sest ta käis kodus üle kahe nädala," meenutab teine ja lisab, et õnneks oli tal vanaisa, kes meestetöid õpetas. See noormees oligi lähedasem oma vanaisaga.
Ükskõik, kui suured, tublid ja iseseisvad meie lapsed on, nad vajavad seda tunnet, et vanemad on nende jaoks olemas. Inimesse on sisse kodeeritud vajadus usaldada. Ka siis, kui ta on haiget saanud. Ta otsib kellegi.
Ei maksa end siiski sõidelda pikkade töötundide pärast, kui see pakub eneseteostusvõimalust ning rõõmu. Kui ei, siis on ehk aeg elus korrektiive teha? Kanduvad ju meie tööpinged ka koju, kuhu oleme üle pika aja jõuluks tulnud. Aga mis jõulurahu saab olla, kui tunneme end süüdi või tülpinuna, sest mõtleme vastikusega tagasi mineku peale.
Sel aastal on jõulud pikad pühad. Kel pole just graafikuga töö, saab lausa viis vaba päeva jutti. Küll oleks tore, kui me ei sisustaks seda aega ehituspoes materjale valides või üksi vannitoast plaate välja lõhkudes. Pärast jõule aga avastame, et pole saanud ei puhata ega lähedastega aega veeta. „Nii palju siis jõulurahust," käib veel peast läbi.
Tegelikult sõltub jõulurahu meist endast. Keegi meist pole eksimatu, aga need eksimused tuleb endale andeks anda. Keegi meist pole nii tugev, et jaksaks kaasas kanda seda metsikut süükoormat. George Clooney tegelaskuju Ryan Bingham ütles filmis „Õhus" õigesti: elu on nagu seljakott ja me ise valime, mida endaga kaasas kanname.
Uue aasta lubaduste hulka võiks kuuluda aga see, et püüame oma laste jaoks olemas olla. Et neil oleks täiskasvanuikka kaasa võtta ühiseid mälestusi vanematega koos veedetud ajast.
Meil on ainult üks võimalus kujundada lapsi selliseks, nagu oleme soovinud. Ainult üks võimalus oma vanemate vigu vältida ning oma laste usaldus pälvida.
Soovin kõigile rahulikke ning meeldivaid pühi!
