Legend ja karm tõde Helme kirikust
Aegade jooksul on Eestimaa pinnal kanda kinnitanud sakslased, taanlased, rootslased, poolakad ja venelased, kes kohalikku rahvast valitsesid ja julmalt rõhusid.
Taat taevas nägi kõike ja oli kannatlik, nagu tema seisusele kohane. Nägi ka seda, kuidas idast tulnud vene sõdalased rootslased siit minema ajasid ja kirikule tule otsa pistsid. Tulemöllus tõusid leegid pilvedeni. Isegi kiriku laevõlvid ei pidanud vastu ja varisesid kokku, muust rääkimata.
Taat kannatas kangesti. Tükil ajal ei saanud ta siit kuulda inimestelt temale läkitatud palveid. Samas sisendas ta inimestesse teadmise, et kirik tuleb taastada.
Inimesed võtsid teda kuulda ja vähem kui sajandi pärast võisid ümberkaudsed jälle tulla kuulama jumalasõna, mida edastas neile kantslist Jumala asemik maa peal.
Nüüd oli Taat rahul. Igal pühapäeval panid inimesed ennast pidulikumalt riidesse ja tulid tema kotta, et tema sõnumit kuulata ja tema ülistuseks orelihelide saatel laulda.
Pärast eelmise sajandi esimest suurt sõda, kui võõrväed olid Eestimaa pinnalt minema kihutatud, võis kirikukelli helistada Eesti iseseisvuse auks ja ülistada Taati, et ta lasi sellel sündida.
Kuid rahu ei kestnud kaua. Kaotajad ei leppinud kaotatuga ja varsti olid nad tagasi - vale, pettuse ja jõhkra jõuga. Sellele järgnes eelmise sajandi teine suur sõda. Kannatasid inimesed, kannatas ka kirik, kui kaugelt lastud kahurimürsk kirikutorni tabas.
Veel püsis torn püsti, kuni ühel tormisel novembrikuu sügisööl see kohutava mürinaga koos seinaosaga alla kukkus. Tornikukk veeres alla orgu kuni ojani ja kohalike elanike seas levis legend, et kukk oli sajandite jooksul torni tipus kohutavat janu kannatanud ja nüüd otsustanud ojja jooma minna.
Kuigi kuke kannatused said leevendust ja head inimesed võtsid ta oma hoole alla, ei lõppenud sellega veel kiriku kannatused. Need alles algasid.
Võõras võim, mis nüüd Eestimaal valitses, ei sallinud Jumalat ja loomulikult ei sallitud ka tema koda. Kirik oli avatud rüüstajatele. Sajandivanune viilkatuse tugisõrestik, laetalad ja -lauad, aga samuti pisut uuemad põrandatalad ja -lauad rändasid aegamööda linnameeste ahju.
Nende vedajad irvitasid, et selliste puude eest tuleb küsida topelthinda, kuna need on pühad puud. Taat oli ahastuses. Kas tõesti inimestele ei piisanud veel suurest sõjast, millega ta neid karistas?
Ta nägi, kuidas poisikesed ronisid sipelgatena kiriku müüridel ja viilkatusel, lõhkusid kangidega müüridesse auke, otsides peidikutest kiriku aardeid, ja kangutasid lahti altarialuseid hauakambreid.
Ta nägi pealt, kuidas poisid köitega ennast katusesõrestiku külge kinnitasid ja siis sõrestiku prusse saagisid.
Kirikust toodud prussidest ehitati Pokardi lossi taha suur kiik, millel sai neljakesi kiikuda. Taadi kannatus oli katkemas. Ta ei olnud nii julm, et oleks mõne poisikese kiriku katuselt või müürilt alla surnuks kukutanud. Seda oleks ta võinud juba varem teha, kuid ta teadis, et need poisid olid vaeslapsed ja üldiselt ta hoidis ning kaitses neid.
Kiigega oli teine lugu. Sellega võis ta saata hoiatuse. Ja seda ta tegigi. Kui kiige hoog oli juba piisavalt suur ja kiigekaared tõusid kõrgele, võttis ta ühel kiikujal kätest jõu, nii et poiss kivina kiige alla prantsatas.
Ta oleks sellega piirdunud, kuid poisi enda rumalus mitmekordistas karistuse suurust. Ikka jälle tõstis too pead, kui kiik temani jõudis. Kiige ääre löögid vastu pead olid kohutavad.
Nüüd andis Taat käsu ühele kõige julgemale poisile, et see kiigelt alla hüppaks ja kiige peataks. Nii ka toimus. Vigastatud poiss põdes kaua, kuid talle oli määratud terveks saada. Et hoiatada ka tüdrukuid, kukutas ta kiigelt neist ühe, kelle ta äärepealt enda juurde oleks kutsunud, kuid loobus siiski sellest plaanist ja lasi tal paraneda.
Ühel hilissügisesel külmal päeval märkas Taat, et kirikusse tassiti mürsk. Sõjariistadega kirikusse ei tulda. See on ajast aega olnud kirjutamata seadus.
Vähe sellest - mürsu peale süüdati lõke. Joosti kaugemale kirikust välja ja poeti müüride varju. Jäädi ootama mürsu lõhkemist.
Taat pingutas kõigest väest, et see ei toimuks. Ta tahtis õnnetust ära hoida. Nüüd märkas ta poissi, keda ta oli juba kord kiigel hoiatanud. Ta oli nördinud: kas tõesti ei võetud tema hoiatust tõsiselt?
Enam Taat ei pingutanud ja lasi asjadel areneda poiste tahtmise järgi. Mürsk oli põlevas lõkkes, kuid pauku ei tulnud ega tulnud. Poiste kannatus katkes, üks neist hakkas vankri aisaga mürsku lõkkest välja koukima. Sellest piisas. Käis kõva kärakas, põlevad tukid lendasid laiali ja sellele järgnes haavatud poiste hädakisa.
Ühel poisil rebestas mürsukild kõhu, teisel kaela ja nad surid kohapeal. Kolmandal poisil vigastasid mürsukillud kätt ja näkki, neljanda päästis mõõk, mida ta küljel kandis ning murdus ainult mõõk mõõgatupes. Veel mõned poisid said väiksemaid vigastusi. Verd voolas ohtralt.
Taadil oli seda koledat pilti vaadates poistest kahju, aga mis parata - nad ise valisid endale sellise saatuse. Ta oli neid hoiatanud!
Kes teab, võib-olla päästis see ohvriterohke sündmus paljude teiste poiste elu, kes edaspidi käitusid ettevaatlikumalt ja mõtlesid enne, kui midagi ohtlikku tegema hakkasid. Öeldakse, et jumal näeb ja karistab ning nii see tookord tõesti oli!
* * *
Eelpoolkirjeldatud sündmused on seotud Helme Maarja kirikuga, selle sõjajärgsete varemetega ja Helme lastekoduga. 60 aastat tagasi 16. novembril said Helme kirikus toimunud mürsuplahvatuses surma Helme lastekodu poisid Ilmar Kadai (13) ja Viktor Tamm (14).
Haavata said sama lastekodu kasvandikud Rein Grünbach (13), kes oli ravil Tõrva haiglas kuni aasta lõpuni, ja Arvi Raab (14), kelle vigastus oli kergem ning tema pääses haiglast nädala pärast.
Enne seda, eelmise aasta kevadel, oli Ilmar Kadai põletanud oma reie ja käe valge fosforiga, Ilmar Tamm aga kukkus lastekodu kiigelt ja maas olles sai kiige äärega mitu korda vastu pead. Eino Veidemann (12) hüppas kiigelt alla ja peatas kiige. Tema kiire ja julge tegutsemine päästis kaaslase veelgi raskematest tagajärgedest.
Kiigelt kukkus ka lastekodu tüdruk Vaike Lehtla (13) ja tema vigastused olid nii rängad, et arstid talle suurt elulootust ei andnud. Õnneks suutis Vaike organism neid endeid trotsida ja ta paranes, olles pikaajaliselt ravil Tõrva ja Tartu haiglates.
Uskuda või mitte, kuid need Helme kirikuga seotud lastekodulastega juhtunud õnnetused olid nagu saatuse poolt saadetud hoiatused kannatanute kaaslastele.
Vello Juurma Helme lastekodu kasvandik aastatel 1948-1957
