Iga pink räägib loo. Jaan Tooming
Kuid minu jaoks oli ETV saade "Iga pink räägib loo" kohtumine kõigi nende kolmega: kirjanik Osvald Toominga, fotokunstnik Peeter Toominga, näitleja ja lavastaja Jaan Toomingaga.
Minu mõtisklus ei suuda avada kogu seda fenomeni -Jaan Tooming, näitleja ja lavastaja. Seda teemat on koduuurimuslikul tasemel käsitlenud Haljala Gümnaasiumi õpilane Karin Koulen (1999. a). Ei taha ka selle töö detailidesse laskuda, kuigi olin selle juhendaja; tahan siinkohal meenutada seoseid, millest saavad alguse paljud hilisemad lihtsad või keerulised seosed.
Kui näeme pingisaates Jaani lapsepõlve kodumaja poole suunatud pilku ja kuuleme sõnu:" See oli minu vanaisa maja", siis meenub saate vaatajatele see poiss, kes kasvas selles majas, kelle esimene kool oli Haljalas.
Ka minule meenub see Jaan, kes istus vana koolimaja ühes väiksemas klassiruumis V - VII kl. poisina, pinginaaber Vello Saar, et nad kahekesi koolipeol laulsid „Küll sinust meri mehe teeb". Ja kujutan ette sedagi, kuidas nad Maheda järve ääres koos Toomas Varekiga konni püüdsid; kui riidest kotti pandud konnad olid üle loetud ja võitja selgunud kummal rohkem -lasti loomad tagasi heinamaale hüppama. (T. Vareki kirja järgi.) Küll sinust meri mehe teeb, millise mehe, kes ta kord on, seda ei teadnud sel ajal kumbki poiss.
Jaan oli hea õpilane, et ta teistest rohkem lugenud ja teadlikum oli, et isa oli kirjanik, seda ei lasknud ta kuidagi välja paista. Pioneerimalevas oli ta fanfarist. Malevakoonduse päevadel kajas koolimaja fanfaarihelidest: Jaan pidi ju pilli „häälde puhuma."
Näitemäng, sel ajal tõesti ainult mäng, tuli Jaan Toominga ellu juba lapsepõlves. Mängisime lastenäidendeid nii nääri- kui kevadpeol, katkendeid „Kevadest". Ühe suurema näidendiga, Mihhalkovi „Sombreero", me hästi hakkama ei saanud. Kelle ees mul kõige rohkem piinlik oli, need olid Jaani vanemad. Väga hästi läks korda lugu valgest tütarlapsest (mängis Lia Ambos) ja mustanahalisest poisist.
Minul Jaani õpetajana oli hea meel lugeda tema 50. juubeli puhul „Postimehele" antud intervjuust „Minu esimeseks teatrikunsti õpetajaks oli Haljala kooli õpetaja Salme Heinla" ja võib-olla veel suurem oli vastastikune tänutunne tema isiklikust kirjast minule: „Meenutan soojusega lapsepõlve. Eriti on jäänud meelde meie teatrielamused, mängimisest koolis. Eks sealt saigi alguse minu teatritee. Olen Teile väga tänulik" (31.05.1998).
Kui ma sellele ajale oma õpetajatöös tagasi mõtlen, tunnen ka mina oma õpilase suhtes tänulikkust -need olid ilusad hetked, need samad lihtsad näitemängud.
Sellel pingipäeval ma ootasin erutusega kohtumist, aga et see toimus ainult pildi vahendusel, ehk oligi parem. Meie, see poiss Jaan, näitleja ja lavastaja Jaan Tooming ja tema pensionärist õpetaja ei oleks kumb kumbagi tundnud.
1960. a lõpetas Jaan kodukooli; edasi õppis Tallinna 7. Keskkoolis, üheaegselt Mati Undiga. Toimusid kirjandusõhtud õpilaste kodudes, pikad arutelud loetud teoste ja elu üle. Nii meenutab oma kirjas Jaani matemaatikaõpetaja Aino Siirak.
Edasiõppimine Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunsti kateedris, üheaegselt Evald Hermakülaga, sai Jaan Toominga teatritee alguseks. Õping koolis lõppes III lennu koosseisus 1968. aastal, kuid õppimine seoses loominguga jäi kestma, ilmselt tänaseni. Juba õpingute ajal algas oma tee otsimine ja arusaam - teatris peab olema midagi rohkemat kui tegelikkuse realistlik kujutamine.
Jaan Toominga ja Evald Hermaküla kompositsioon G. Suitsu luule ainetel Kirjanike maja musta laega saalis 1968. a pealkirja all „Ühte laulu tahaks ma laulda" oli kui sissejuhatus järgnevale - loomingule lavastajana, näitlejana, tõe ja iseenese otsijana.
Järgneb
