(Tänaval hängivad noored)... on sagedasti väikeste kohtade probleemid, kus inimesed üksteist tunnevad. Mul on oma kogemus ajast, mil olin Põhja prefekt. Käisin korra aastas kõigis omavalitsustes. Enne vallajuhiga kohtumist läksin alati läbi kohalikust postkontorist, rääksin postiljoniga juttu, mis tema näeb, küsisin poes müüjalt, mis probleemidest tema kuulnud on. Jõudnud vallavanema juurde, oli mul tegelikust olukorrast pilt ees, lisaks muidugi ametlik statistika.

Kui kohaliku omavalitsuse juhid hakkasid rääkima, et kuskil bussijaamas jõlguvad mingid noored ja häirivad teiste turvatunnet, sain öelda, et olge nüüd, te ju tunnete neid, aga vaatate ainult politsei otsa, kes peaks minema neid lapsi nuhtlema. Tuleb ise koos kogukonnaga arutada ja midagi ette võtta. Kogu aeg ootame, et tuleks keegi kuskilt väljast ja teeks asjad korda. Et kui politsei karistab kedagi, siis on korras. Ei ole! Jõlgutakse edasi, probleem jääb lahendamata. Üksteisele otsa vaatamist on meie ühiskonnas liiga palju - sina pead seda tegema ja tema seda, aga mind ärge segage, elan siin rahulikult oma elu."

Loe täispikka intervjuud Raivo Küüdiga viimasest Radarist.