„Vaadates Eesti pilti on Rapla koorimuusikas väga hea, ka Thea Paluoja ja Vahur Soonberg teevad suurepärast tööd," lisab Pärt. Peotoimkonda kaasatud Henri Pukk ja Eerik Robert Ots Mitte- Riinimanda noortekoorist on poisid, kes on Urve suurepärasest tööst osa saanud ning lisaks löövad nad kaasa Riinimanda teatritrupis ja seetõttu on kutsutud peoõhtu moderaatoriteks.

Koor annab oskuse südamega näha

 „Mina jõudsin koori tänu oma õele, kes kooris osales. Mulle tundus kaheksa aasta eest, et koor teeb ta lahedaks ja mina tahtsin ka seda kogeda. Hetkel ma arvan, et kui mul on kuskil hea olla, siis ma ei mõtle, miks ma seda teen. Ja kooris on hea. Ühised laagrid ja laagrimelu on lihtsalt lisaboonus. Tänu koosolemisele kooriga tunnen, et see on minu väärtusi tugevalt mõjutanud. Ma pole saanud sealt mitte ainult lauluoskust, vaid ka oskuse kuulata, kuulda ja näha," tunnistab Henri.

Eerik jõudis Riinimandasse viiendas klassis: „Mäletan, et klassijuhataja viis meid aulasse, kus meid siis üle vaadati-kuulati. Kuna Urve oli minu vanaisa Tõnu Otsa kursuseõde, kellega olin veidi kokku puutunud ja kuna olin varem mudilaskooris laulnud, siis ma läksin. Paljud minuga koos alustanud poisid, kes olid mulle sõbrad, on koorist ära läinud või välja kukkunud, kuid lõppkokkuvõttes on koor mulle andnud uusi toredaid sõpru, näiteks Henri."

Ka Eerik leiab, et koor on teda palju mõjutanud ja tema väärtusi kujundanud. „Ma olen tänu sellele julgem, sallivam ja tolerantsem. Kindlasti olen seetõttu parem inimene. Ka muusikas näen ma rohkem vaimset maailma," sõnab ta ja lisab, et kui esimestel aastatel kirikukontsertidel laulsid nad ära vaid oma laulud ja ei viitsinud rohkem kuulata-olla, siis aja jooksul on see muutunud. „Nüüd on hea kuulata, mida teised õppinud on ja see on nauditav, see rikastab," tunnistab Eerik. Kooriproovis käivad poisid vaid korra nädalas ning neil mõlemal jagub aega ka muuks.

Laagrid on koorielust lahutamatud

Ometi ei sünni nii heal tasemel koorilaul vaid korra nädalas harjutades, selleks on vaja rohkem tööd teha. Nädalalõpulaagrid talvehooajal ning igasuvine Saaremaa laager on need, mis Riinimanda kooridel tõeliselt loovad lasevad olla. „Eks meil ongi olnud lapsi, kes vaid enne laagreid kooriproovi jõudsid, kuid kõik on ajas muutuv. Esialgu on väikestel lauljatel ka vandesõnu ja muud ette tulnud, kuid nad näevad reegleid ja õpivad neid aktsepteerima. Lapsed tulevad meie mustrisse," sõnab Urve. „Samas on laste kiirus, vastuvõtuvõime ja keskendumisoskus palju muutunud. Iga uus põlvkond on meist vanem, see on hämmastav. Nad on nii sügavad ja vahetud. Hästi võimsad hinged liiguvad maailmas," jagab koorijuht oma tunnetuslikke kogemusi.

Just laagrielu on see, millest kõik on nõus õhinal rääkima ja mis esialgu tundunud lisaväärtusena koorile tema tegeliku väärtuse annab. „Laager liidab emotsionaalselt: seal õpitakse tundma oma ja mõistma teiste piire, õpitakse austama kokkuleppeid jms. Kohal on alati ka lõpetanud, kes osalevad rühmade elus või juhendavad ise töörühmi. Aasta otsa on lauldud - nüüd joonistatakse, voolitakse, on äge võrkpalliturniir ja muidugi lavastused, etüüdid, filmid, kuuldemängud, muinasjutud. See kõik julgustab teiste keskel oma loovat eripära tunnetama," sõnab Urve.

Etüüdide mainimine on see, mis kõigis elevust tekitab, sest neid on ka täiskasvanud mõnuga teinud ja laste hulgas oli kirjutamata reegel: kui sa oled etüüdiga nö pildile saanud, siis oled tegija!

Urve kauaaegne töökaaslane Raplamaa Psühholoogiateenistusest Pille Kuldkepp on Riinimanda kasvamist algusest peale näinud ja sellele kaasa aidanud. Esialgu lapsevanemana, kes aitas korraldada suvelaagri toitlustamist ja hetkel veab MTÜ Riinimanda Kooristuudio korralduslikku poolt. „Ma imetlen väga Urve tööpõhimõtteid, et suuremad on väiksematega koos ja see toimib!" kiidab Pille. Urve abikaasa, filmi- ja meediaõpetaja Valter Uusberg tunnistab sama: „Alati on olnud oluline, et laagrirühmad koosneksid erivanuselistest, et viienda klassi juntsu saaks olla koos teise kursuse tudengiga. Rühma olemus kujundatakse kohe alguses välja ja see on vastakuti väga rikastav. Seda Riinimandas toimivat peaksid kasvatusspetsialistid vaatama," arvab Valter. „See vaimu hoidmine ja väljendusvahendite rohkus loovuse arendamiseks on oluline. Meie kunagised rühmajuhid on saanud tänaseks oma ala proffideks, kunagistest väikestest laagrilistest omakorda juhendajad praegustes töötubades."

Õpetus läbi armastuse

Urve sõnul pole see erivanuseliste persoonide ühte rühma sättimine mitte juhuslik ega nii lihtsaltmõistetav: „See on laiem, see on universumiga seotud. See ongi koos olemine. Meil on ühiskonnas väga meeletu surve individuaalsusele, kuid koorilaul on seotud kollektiivse sünergiaga. Üks pluss üks ei võrdu koorilaulus kahega, see on märksa rohkem. Koor on parim elukeskkond ja laulmine kooris on elustiil. Laiendades „koori" mõistet, võiks väita, et iga tegevus, mis seob mõttekaaslasi ja sisaldab endas vaimset pingutust, loovate impulsside arukalt ja armastusega suunatud realiseerimist, loob inimesele tähtsad väljakutsed. Kujundab väärtushinnanguid ja mõjutab eluteevalikut. Kooris õpitakse koos ületama uue materjali omandamise vastupanu. See vastupanu ja sellest tulenev igavus, sellest läbi närimine ei ole kõigile jõukohane, kõik ei jõuagi ära oodata hetke, mil saabub kirg keerukamate lugude omandamiseks. Kogu see koos kulgemise protsess lapseea hellade ja ilusate hingedega nende kiirelt muutuvas füüsilises kehas on justkui müsteerium, mis on võimalik vaid tänu tugevhaprale alusele nagu seda on lastekoor. Ma austan neid ja ma olen austanud kõiki lauljaid aegade algusest. See on selline kindel tunne, mis ümbritsetud armastusega minu südames."

Oma mittelauljast kõrvaltvaataja pilguga arvab Valter, et laste- ja noortekoori kultuur ongi võimalik vaid erivanuselistega koostöös: „Heal tasemel koorilaul pole lihtne, kuid see ei riku kedagi. Arvan, et me ei peakski elus kõike ajama liiga lihtsaks, mõni asi võibki keeruline olla. Samas on meil siin täiesti tavalised lapsed, see ongi neile. Koori järjepidevuse mõttes on lastekoor vundamendiks ja samas peab see vundament kogu seda elu nägema."

Armastust ja tuge on kõikidele koorilauljatele ja juhendajatele pakkunud ka nende pereliikmed. „Ilma vanemate ning koolipoolse toetuseta poleks Riinimanda koorid need, kes nad on," tunnistab Pille. „Samuti oleme väga tänulikud Rapla vallale, Raplamaa Omavalitsuste Liidule, Eesti Kultuurkapitali Raplamaa Ekspertgrupile, Rapla Tarbijate Ühistule, Rapla kogudusele ja kultuurikeskusele, Konsumile, Raes ASile, Kaasaegse Kunsti Keskusele ja veel paljudele teistele oma toetajatele."