Mahu (Maum, Maholm) rand on olnud sõbrakaubanduse keskus aastasadu
Mahu küla nimes elab edasi muistse kihelkonna nimetus. Mahu kihelkond oli muinasajal tihedalt asustatud, kokku oli 558 adramaal 36 küla ( üks adramaa = ühe hobuvõi härjarakendiga haritav põllupind).
Suurimad külad olid Koila, Pada, Varudi (käesoleval ajal on vabariigis 4437 küla, meie vallas 36).
Mahu rand on olnud sõbrakaubanduse keskus aastasadu ( 13. saj. - 1939. a), kus vahetati peamiselt vilja ja silku maameeste ja Soome saarlaste vahel.
"Muinassadamate saatused kujunesid keskajal erinevaks. Mahu sadam, mida kutsuti ka Kaupsaare sadamaks, oli rüütli ja suurvasall Helmolous de Lodhe silmis küllalt hea, soodsa asukoha ja aktiivse kaubandusega, et sinna linn rajada, ürikud on säilitanud selle nimegi "Opidum et civitas gogkele" - nüüdne Koila küla. Lähedalasuva Kokaranna nimevormis püsib nähtavasti mälestus kogede kunagisest liiklusest.
Üritus nurjus 13. sajandil. Ei piisanud enam geograafilistest eeldustest ja traditsioonilistest kaubasidemetest uute linnade rajamiseks". (L. Meri "Hõbevalge").
18. sajandil sai sadam vabalt mahutada 20 keskmise suurusega laeva. Sadama sügavus oli 16 - 18 jalga vett. Virumaa aadlikud vedasid siitkaudu vilja Narva, Tallinna ning viina Peterburi.
Tsaariaja lõpupoole oli Mahus paarkümmend kahemastilist laeva, millega peremehed käisid Viru kartuleid ja õunu, Soomes, Rootsis, Riias ja Peterburis müümas.
Enne jaani- ja mihklipäeva olid rannas suured silgulaadad. Siis oli sadama kivimuuli tagune 3 - 4 realt Soome purjekaid täis. Suursaare, Tütarsaare, Lavansaare kalurid vahetasid siin silkude vastu kartuleid liha, vilja, jahu, linu, takku. Maarahvas tuli neil päevil randa kaubitsema mitmekümne kilomeetri kauguselt. Igale külalisele olid saarlased kaasa toonud sõpruse märgiks tohukala või koorekala ( kasetohu või kuusekoore peal). Käisid ringi maameeste viinapudelid ja saarlaste kohvikannud.
Kapten Herman Ponn kirjutas: " Sadamakai ehitati 19. saj. algul tugevatest palkidest kastidena, mis talvel, kui meri jääs oli, veeti hobustega jääle ja täideti suurte raudkividega. Kui kevadel jää sulas, vajusid kivikastid vette ja oli moodustunud kaugele merre ulatuv kai. Sadamat süvendati aeg-ajalt.
Kunagised rannalähedased saared Kaupsaar, Ulksaar ja Vanatsaar on mandriga liitunud, moodustades neemesid.
Rannas tõrvati hoolega kalavõrke, paate ja muid puust tarberiistu, et need kauem vastu peaksid. Öeldi: "Kaik, mida tied, terva välja, ainult lapsed ja lusikad jätta tervamatta" 20. saj. algul oli Mahu kuulus kaheteistkümne kaugsõidukapteni poolest: August Gustavson, Eduard ja Mihkel Kägi, Anton Kuldner, Hermann Ponn, Arnold Nordmann, Gustav Klauks, Artur Pakri, Karl Vahter, Martin Rätsep, Lembit Sulger, Evald Laager. Nende ja küla peremärkide kohta on andmeid kogunud Helmut Elstrok, kes edastas need kohalikule- ja Eesti Rahva Muuseumile. August Gustavsoni poeg Heino Gustavson (s. 1923. a) on tuntud kui viljakas publitsist, ajaloolane, kodu-uurija.
Männikkülast on pärit vanavanemate Maarja ja Johannes Sivadi kaudu arhitekt Maarja Nummert ja kunstnik Vaike Pääsuke.
Mahust on pärit kauane pedagoog, Narva ja Sinimäe rindel võidelnud Lembit Samel. "1940 a sügistalvel ja 1941 a algul põgeneti üle lahe Soome. Mahu vallas Kalvi küla all rannajääl toimus 1941. a varakevadel lahing, kus Vene piirivalvurid sattusid peale Soome põgenevate eestlaste salgale. Surma said kaks piirivalvurit - üks maeti Rakvere vabaduseplatsile, teine saadeti Venemaale.
Et takistada üle lahe põgenemist, loodi kalapaatide vangilaagrid. Nii taoti Mahu sadama lähedale liivarannale puupostid, mille külge pidid Mahu kalurid aheldama ketiga nii oma sõude- kui mootorpaadid. Selleks tuli paat mitukümmend meetrit mööda liiva üles tarida, et seda siis posti külge kinnitada. Keti otsad tuli ühendada tabalukuga ja võti anda piirivalve kätte.
Ka kaugemalt, Neeme ja Männiku randadelt käsutati paadid kokku. Kalastama lubati kindlatel kellaaegadel ja vastavate kalastuslubadega, mida saadi piirivalvelt. Kui oli torm, ei saanud mehed minna püüniseid päästma ja neid jäi rohkesti merre. Püünised olid kallid, nende muretsemine raske ja kala anti ära poolmuidu." ( Herbert Lindmäe "Suvesõda Virumaal 1941")
Mahust ida poole, Pada jõe suudme lähedal, ulatub merre kilomeetri pikkune kari - Vikkuri lood ehk Vanakuradi sild, mille kohta räägitakse mitmeid muistendeid. Ühe jutu järgi tahtnud Kalevipoeg silda üle Soome lahe ehitada. Iga sületäiega saanud sild pikemaks.
Neljanda sületäie toomisel läinud põllepaelad katki ja kivid veerenud Tüükri mõisa põllule. Räägitakse ka, et silla ehitajaks olnud Vanakurat ise, kes pillanud Tüükri väljale kivisületäie, kui Kaupsaare kõrtsi kukk laulma hakanud.
Vikkuri rannas elanud veel kaua aega erusoldat Golenkov, hüüdnimega Kukeleegu. Kanade pealiku nimekaim vedas posti ja püüdis jõesuudmest silmu, lõhet ja angerjat - olid ajad !
"Külades käis perest perre Julie Nordmann, keda hüüti Lipsu Anneks, kuna ta end paelte ja lipsudega ehtis. Oli väga puhas inimene, teda kutsuti targaks ja ennustajaks, sest paljud ütlemised olid täide läinud. Kusagil ei peatunud ta üle 2 - 3 päeva, kuid igal aastal ilmus ta enam-vähem ühel ja samal ajal" (Helmi Heino mälestustest) .... järgneb veebruari V-Nigula Teatajas
