Kellel on koolis hea?
Jah, kool on meile kõigile, nii õpilastele kui õpetajatele, töökoht. Tööd tuleb teha ja siin pole arutada midagi. Iga päev teeb ligi 900 inimest Saue Gümnaasiumis tööd. Tähtsat ja rasket. Õppimine on töö ning väga oluline, keeruline ja väsitav. Seda ei tohi alahinnata. Aga siin ei saa teha ka suuri järeleandmisi, sest kui juba noorest peast ei õpetata töökust, kohusetunnet, vastutust, oskust ja vajadust pingutada, siis millal veel!?
Kui töö (loe: õppimine) on raske, ei tähenda see, et võib tegemata jätta. Kas on mõeldav, et täiskasvanu mõnel päeval lihtsalt tööle ei lähe või tuleb töölt ära, kui heaks arvab, või jätab mõne tööülesande tegemata? Ilmselt mitte. Vastasel juhul võib saada lihtsa ja lakoonilise teate, et teeneid enam ei vajata.
Noor inimene tahab kõike: muusikakoolis käia, trenni teha, sõpradega aega viita ja veel tuhat tegemist on tal mõttes. Kuidas hoida ja toetada noorust, et kasvaks armideta ja elujaatav põlvkond? Oh ei, ma ei taha nüüd küll sõnumit kuulutada, et ärme anna lastele õppida ja hindame neid ainult kujundavalt.
Vahel mulle tundub, et kool on nagu köiel kõnd: kogu aeg balansseerid õnnestumiste ja ebaõnne vahel. See on raske ning seepärast tuleb toetada üksteist alati ja kõiges. Õpetaja ei ole jumal taevas, kuid hea läbisaamine õpetaja ja õpilaste vahel ei tähenda, et muututakse familiaarseks, lubatakse käitumises vabadusi ning kaotatakse piir lapse ja täiskasvanu vahel.
Terve suhe koolis ongi see, kui õpilane ja õpetaja peavad üksteisest lugu, ei karda rääkida muredest, arutada valukohti, hindavad üksteist kui inimest, kuid tänu austusele ja lugupidamisele säilib distants, mis tegelikult pole vajalik ju ainult koolis või ainult suhte õpilane-õpetaja puhul. See kehtib elus kõikjal.
Kuid mis on minu kirjutise mõte?
Ma arvan, et lugejad on minuga nõus, kui väidan, et mured on väiksemad, hirmud pea olematud ja väsimus käega pühitav, kui me tahame selles majas olla, siin midagi korda saata. Kui me ei mõtle igal hommikul: „Oh halastust! Jälle peab minema, nii raske päev on ees, ma olen tüdinud."
Meeldiv on minna tööle, kus on sõbrad, head, toetavad, abivalmis kolleegid-õpetajad ja lihtsalt toredad inimesed. Palju on kinni inimese-õpilase mõtlemises, suhtumises, arusaamistes. Ja siin, ma arvan, saab palju ära teha.
Kool on tegelikult väga lihtne kolmnurk, mille tippudes on kolm ülitähtsat punkti: õpilane, õpetaja ja kodu. Kui see süsteem töötab, toimib ja mõtleb ühteviisi, näeb ühte eesmärki ning teeb selle nimel koostööd, siis ei tohiks koolis olemine olla raske ja närvesööv.
Kui tead, et õpetaja juurde võib alati tulla nii mure kui rõõmuga, kui oled kindel, et kodu mõistab, toetab ja teab, mis elu laps koolis elab, kui kodu ja kooli vahel on tihe side, ei pea kartma ja tühja muretsema.
Kodus on omad valupunktid ja kindlasti on siis rahustav teada, et klassijuhataja-kool mõistab, arvestab ja aitab.
Me sammume ühte suunda ja vaatame ühele poole
Kui üks pooltest teeb tööd ülejala, siis kannatab kõige olulisem - laps. Kui õpetaja-klassijuhataja ei tea õpilase koduseid probleeme või kui perel pole aega süveneda lapse kooliellu, jääb tavaliselt kaotajaks õpilane. Kõik toimib, kui lapsel on kodus hea ja turvaline ning ta saab vajadusel vaimselt abi koolis. Siis pole kool koht, kuhu minna ei taha. Kui kõik on õpitud ja selge, kui suhted on head, sõbrad on lähedal, siis on koolis hea olla.
Olen vahel eravestluses küsinud õpilastelt, kas neile meeldib või meeldi koolis ja miks see nii või teisti on. Enamasti meeldibki neile lastele, kel kõik on korras nii kodus kui koolis. Ei meeldi neile, kel õppimine korrast ära ja kodu ei ole väga abivalmis. Õppimine aga lähebki korrast ära siis, kui tandem kool ja kodu ei tööta ühise eesmärgi nimel.
Astusin esimest korda klassi ette 1986. aasta sügisel ja võin nüüd häbenemata öelda, et olen õnnelik inimene, kellel töö ja hobi kokku langevad - ja mul on seletamatult vedanud. Praegu on minu juhatada järjekorras neljas klass, sel aastal põhikooli lõpetav üheksas, ja ma tunnistan, et mul on kõikide oma klasside lastega ääretult vedanud.
Praegune klass on väike, omanäoline - küllap tundub nii igale klassijuhatajale - ja väga tubli. Kõik pole küll õppimises esireas, kuid südamelt soojad noored inimesed. Ja ma ei väsi kordamast, et nii toredad lapsed saavad tulla vaid toredatest peredest.
Minu soov lülitada lapsevanemad õppeprotsessi ja panna nad uskuma, et nad käivad koolis koos oma lastega kuni 12. klassi lõpuni, kandis paremaid vilju, kui oodata oskasin. Ma ei suuda ära kiita emasid-isasid, kes on mind alati toetanud, aidanud, mõistnud ühiseid probleeme ja pannud õla alla, kus vaja. Piisab paarist sõnast või lausest, kui juba on mõte saanud tiivad ning ideid ja abi tuleb igast küljest. See on imeline.
Lapsed näevad vanemate soovi aidata, teha, organiseerida, olla osa klassist ja see kandub positiivse energiana kogu kollektiivile. Meil on ühised emade ja isadepäeva peod, jõuluõhtud koos jõuluvanaga, kevadised grill- ja piknikupeod. Vajadusel saame kokku väljaspool kooli ja arutame klassi probleeme või järjekordse ürituse organiseerimisega seotut. Ja seda juba viies õppeaasta!
Nähes vanemate entusiasmi ja säravaid silmi, isade kaasahaaratust, olen õnnelik ja tänulik saatusele. Ma poleks parimateski unistustes osanud arvata, et emad on nõus tõusma hommikul kell 4 ja hakkama keetma 7.-9. klassi vastlapäevaks hernesuppi, kodust, mitte purgisuppi. Tellima kukleid, tooma kohale, pakkuma „lahinguväljal" kõikidele soovijatele sooja jooki-sööki. Vastlapäeva võistlusigi aitasid korraldada isad-emad, kes kõik võistlusteks vajaliku ise kohale tõid.
Piisas mul vaid välja käia mõte 8. klasside olümpiamängudest, kui vanemad olid õhinal kõike organiseerimas. Tänu sellistele vanematele on suurem, kui ma oskan kirjutada.
Ma julgen arvata, et lastel, kellel on kooli toetavad ja aitavad vanemad, ei ole vastumeelne koolis käia. Ka minul kui klassijuhatajal on meeldiv tulla klassi ette, teades, et tegu on koolijaatavate lastega, kellega on mure- ja valupunkte lihtsam lahendada, pingetele kergem vastu seista.
Et natukegi tänu väljendada, nimetan siinkohal kõige suuremad toetajad ja abimehed. Suur aitäh teile perekonnad Taats, Bergström, Kruusmaa, Hõbessalu, Letta, Palm (Lind), Kõiv ja Isok (Põldis).
Heade kolleegidega on töö puhas rõõm
Koolil on veel üks tahk, millest liialt ei kirjutata - õpetajate omavahelised üritused. Töö ei pea olema ainult kohustus, töö võib kindlasti olla puhas rõõm ja nauding, kui sul on parimatest parimad kolleegid. Olen kindel, et see kehtib igas kollektiivis.
Tahan rääkida Saue Gümnaasiumi võõrkeelte õpetajatest. Ka kõige kiiremal ja pingelisemal ajal võib olla kindel, et kolleeg aitab ja toetab sind, asendab, kui vaja. Näiteks pimedal ja masendaval sügisel on anne inimesi mornideks ja veidi ehk kurjadekski teha. Meie, „võõrkeelikud", otsustasime võidelda selle vastu lõbusa ja hariva üritusega, mille nimetasime keelemängude õhtuks. Pärast pikka tööpäeva ei olnud probleem pista rinda rootsi-, vene-, soome-, inglis-, prantsuse-, saksa- ja lätikeelsete vigurharjutustega. Nalja sai palju, uusi sõnu õppisime kõik ja palju huvitavaid fakte panime „kõrva taha". Oli kerge ja rõõmus minna koju hilja ning pimedas, kaasas teadmine, et tööl ootavad positiivsed ja rõõmsameelsed kolleegid. Tänan üritust korraldada aidanud armsaid inimesi- Tuulit, Kristit, Kristit, Annit ja Anu.
