Lugejakiri: vabakond ja valimised
Palju kisa aga vähe villa - vaatamata sellele, et õpetajad ja tervishoiutöötajad streikisid, ning linnades tuldi tänavatele protesteerima valeliku poliitika vastu ning hartale üleöö koguni 17 000 toetusallkirja anti, ei tarvitse veel midagi paremaks muutuda.
Olen ise kodanikuühiskonna usku, kuid üksi Rahvakogu abi ja toega demokraatia õitsele puhkemises ma veendunud ei ole. Elu saab paremaks muutuda üksnes pärast valimisi. Hoopiski ei usu mõne erakonna "heategudesse" enne valimisi.
Rahvakogu esitisi uurides võib kurvastada eluvõõraste aga ka vaimustuda nutikate sissekannete üle. Üldiselt on suhtumine leige ja miskipärast näib see tubli ettevõtmine kopitama läinud poliitikast paha õhu väljalaskmisena.
Etendusena rahvale, kes pole eluga rahul ja neid inimesi on meil väga palju. Inimesed loodavad, et valimised toovad muutusi, sestap on kõige rohkem ette panekuid Rahva - kogu.ee veebi lehel valimiste teemal. Tsiteerin siinkohal üht näidet: "mingi piirkonna juht parteid orgunnivad rahvale ehk üldsusele udu silma ajamiseks oma sõsarliikumise mõne valimisliidu näol. Sellise mõnusa väikese poliitilise Taskukoera. Ja tõesta siis ära, et nad ühes paadis pole. See mõte, sellise sõnastusega on kaheldava eesmärgiga. Siin on Venemaa poliitsüsteemi selge näide olema.
Loo hunnik jõuetuid pool-poliitilisi väikeliikumisi ning jaga ja valitse siis täiel rinnal uhkes üksinduses.
Jagades siis üldisest rahalisest meepotist igale ühele näpuotsaga. Kokkuvõttes selline lähenemine tuleb odavam kui tugeva opositsiooniga igapäevaselt tänavatel madistada ehk mõõkasid ristata."
Asjaolu, et enneolematult eduka Eesti õnn ja edu ei jõua tavainimeseni, ei korva ükski harta ega kogu, sotsiaalvõrgustik ega jututuba. Kodaniku ühiskond ise on olnud suhteliselt kõnevõimetu, suuremad algatused on initsieeritud valitsussektori poolt (kontseptsioonid, Teeme Ära jms), riigi poolt palgatud ühendused on ülal hoidnud kolmanda sektori lippu, et paistaksime rahvusvaheliselt normaalsed.
Vabakond sai kõnevõime tagasi eelmisel aastal, kui suuremate linnade tänavatel avaldati pahameelt ebaausa poliitika vastu. Mõistagi eeldab kodanikujulgus sõltumatust ja ressursse, aega ja raha, mida napib. Nõustun nendega, kes väidavad, et demonstratsioonid, hartad ja rahvakogud on valimistega võrreldes tühi töö ja vaimu närimine.
Igapäevases munitsipaalpoliitikas ei arutleta väärtushinnangute üle, siin on huvid, huvid ja veelkord huvid. Kõikmõeldavad huvid, olgu need kantud missioonist või omakasust, või millest tahes. Mina olen huvitatud kõige enam sellest, et majandust ja tootmist ei arendataks loodusressursi ammendamise ja keskkonna hävitamise arvel, inimeste tervise, vara ja eluga riskides.
