Kuidas tegutses Haaslaval padruni- ja tongitööstus “Pikker”
Peale Vabadussõja võidukat lõppu oli Eesti riigikaitse üheks ülesandeks oma sõjatööstuse rajamine.1920. aasta suvel oli Eesti armees arvel üle 160 000 püssi, 500 mitmesugust suurtükki, mitusada pommi- ja miinipildujat, lisaks lennukid, tankid, soomusautod ja soomusrongid. Paljudest eri riikidest kokku ostetud, laenatud, kingiks või sõjasaagiks saadud relvad vajasid korrastamist ja hooldamist. Paari järgneva aastaga loodi sõjaväe varustuse parandamise ja valmistamise töökodade süsteem.
Suurimaks Eesti relvatehaseks sai Tallinna Sõjaministeeriumi Ühendatud Töökojad, mis nimetati hiljem ümber Arsenaliks. Siin toodeti Eesti relvatööstuse ühte firmamärki - Arsenali püstolkuulipildujat. Mingil ajajärgul oli Eesti püstolkuuli-pildujate kasutuselevõtmise poolest maailmas esimeste seas, edestas mitmeid suuri relvatööstusmaid.
Erinevaid väiksemaid ettevõtteid loodi üle kogu maa. Üks relvatööstuse ettevõte, "tööstuse ja kaubanduse ühisus "Pikker" tegutses mõnda aega Haaslava mõisas.
Loeme kirja EV põllutööminister Aleksander Rostfeldile 30. juunil 1921:
"Palve. Meie ühisus "Pikker" on juba ligi aasta jahipüssi padrunisi ja tongisi Tartus kodumaa sisseseadega ja materjalidega heade tagajärgedega valmistanud ning on viimasel ajal oma tegevust niivõrd laiendanud, et kavatseb ligemal ajal Sõjaministeeriumi jaoks igasugust laskemoona ja laskeriistu valmistama hakata. Niisama valmistab ühisus lõhkeainet kivide ja kändude lõhkumiseks, mis oma kokku - seade ja tarvitamise viiside poolest igaühele annavad võimaluse ilma ettevalmistuseta ja väikeste kuludega oma põllud ära puhastada.
Et lõhekainete valmistamine ja ümbertöötlemine Tartu linna piirkonnas kardetav ja suurte raskustega seotud on, kavatseb ühisus oma tegevust Haaslava mõisa üle viia ja nõuete kohaselt sisse seada, mis linna ligiduse ja sündsa veetee kui ka veejõu tarvitamise võimaluse tõttu selleks õige kohane on. Lõhkeainete valmistamine sünnib Tartu Ülikooli assistendi, keemiker Parise juhtimisel, kes kauemat aega Venemaal sellel ala on töötanud."
Palume Härra Minister, et Haaslava mõisa süda, umbes 60 vakamaad suur, mis praegu härra Pässi käes ajutiselt kasutada, saaks meie ühisusele välja renditud.
Haaslava mõisasüda (Südame talu) oli nimelt 18. oktoobril 1920 eraldatud "Vabadussõjas ülesnäidatud teenete eest" Maks Emil Pässile. Mingil põhjusel ei antud mõisasüda Pässile päriseks vaid 1. märtsil 1921 tehti rendileping seitsme aasta peale. Ühisus viitas oma avalduses asjaolule, et maa on Pässi käes ajutiseks kasutamiseks ja palus rendilepingu ümber teha. Appi võeti sõjavägede staabiülem.
Sõjavägede Staabi ülem kindral Jaan Sootsi kirjutas põllutööministrile 30. juulil 1921: "Olgugi et laskemoona- ja relvavabriku koht liiga piiri ligidale tuleb, kuid kui asutajad teisel kohal samasuguseid soodsaid tingimusi ei leia, et oma vabrikut avada, siis võiks nad seda Haaslaval teha, sest nagu näha, kavatsetakse vabrik ikka väike, kuid ka sellel määral on ta sõjaväele kasulik. Sellepärast toetan ettepanekut."
Vaidluste ja paberimäärimise järel selgus, et Haaslava mõisasüdame rendilepingut niisama lihtsalt müüa ei saa. Nüüd esitas "Pikker" jaanuaris 1922 taotluse Tartu linna planeerimise komisjonile sooviga "Ropka ehk Tamme mõisast suuremat maatükki ühes hoonetega saada tongi ja padruni tööstuse sisseseadmiseks." Vastav taotlus esitati ka kaubandus ja tööstusministrile. Nii linnavalitsusest kui ka ministeeriumist saadi aga eitav vastus. Linnavalitsuse arvates pidi nii ohtlik ettevõte asuma väljaspool linna piire. Nii ei jäänud relvatööstuse meestel muud võimalust, kui uuesti Haaslavale poole vaadata. Põllutöö ministeerium andis 13. septembril 1922 "Haaslava mõisa asunikule Pässile loa väikest maatükki erandkorras O/Ü "Pikkerile" välja rentida."
Ühisus "Pikker" loodi Tartus 1920. aastal. Erinevatel ajajärkudel on kasutatud nimesid tööstuskaubanduslik osaühisus, tööstusekaubanduse ühisus, laskemoonatööstuse osaühisus, metallitööstus ning padruni ja tongitööstus.
"Tööstuse ja kaubanduse Ühisuse "Pikker" põhikirjas seisis - "Ühisuse eesmärk on igat seltsi laskeriistade ja laskemoona valmistamine, lõhekainete valmistamine tööstuslistele ja tehnilistele erialadele, laskeriistade parandus, metalli tööstuse mitmekülgne ärakasutamine ning oma töösaadustega kui ka sellele alale vastavate ainetega kauplemine." Ühisuse aktsionärid olid A. Muru, J. Rässon, A. Keller, J. Mengel, K. Kübarsepp ja A. Kubbo.
Loeme 24. jaanuaril 1923 sõlmitud kindlustuspoliisi:
"Metallitööstus O/Ü "Pikker", asukoht Haaslava mõisas, tööstus töötab praegu petrooleumi peal, ligemal ajal saab sisse seatud elekter ja vee jõul töötav pumpprits. Tööstuse sisseseade ja materjalid on kokku väärt 539 000 marka, kinnitatakse 400 000 marga eest. Juhatuse liige ja vastutav isik Peeter Sohnwald.
Metallitööstuses oli inventari - raua treipink (hind 120 000 marka), smirgelkäi (45 000 marka), mootor ühes magneeto ja akumulaatoriga (30 000 marka), käärimasin ühe jalaga, tongi stants, kapsli stants, spindel press, käsipress, poleerimise trummel, kuuli valts, pleki valts, puurmasin, petrooleumi pump õhuga, rihmarattad, laagripukid, pleki käärid, raud vinklid, viilid, sepaalasi, mitmesugused sepa tööriistad, kruustangid, puur drellid, puurid, mutrivõtmed, rihtplate ja käsialus. Erinevaid vask ja raud pooltoote materjale on tööstuses 25 000 marga vääruses."
Ühisuse „Pikkeri" äriidee oli rajatud laskemoona ja padrunite tootmisele. See ettevõtmine aga oli vähe efektiivne ja nõudid suuri kulutusi. Toodangu, eriti padrunite kvaliteet oli kõikuv ega olnud piisavalt hea, et neid sõjaväele või muudele riigikaitsestruktuuridele müüa. Kui lõhkeainet ostsid ka taluperemehed, siis padrunitootmisest tekkis kahjum. Hiljem hakati Haaslava tööstuses peamiselt lõhkeainet ja tonge valmistama ning asjad läksid ülesmäge. Ka tehti talumeeste tellimisel muid metallitöid
Haaslava vallavolikogu määras oma koosolekul 31. jaanuaril 1925 "osaühisus "Pikker", metalli ja tongitööstusele, brutto sissetulek aastas 2 miljonit marka", valla kasuks tööstusmaksu 1000 marka.
Padruni ja tongitööstus tegutses Haaslava mõisas kuni suveni 1925 ja erinevatel aegadel leidis seal tööd kümmekond meie valla inimest.
Ajaleht "Postimees" kirjutas 27. oktoobril 1925: „Öösel vastu 26. oktoobrit, kella 12 ajal, pääses teadmata kombel Haaslava asunduses osaühisus „Pikker" tongitööstuse laadimise hoones tuli lahti. Et täheldatud hoone päris üksikus kohas oli, siis ei suudetud tulele piiri panna ja hoone põles maani maha. Kahju on umbes 20 000 marka, kuid kas hoonesse midagi ka sisse põles, ei ole teada, sest osaühisuse esimees härra Soonvald elab Tartus. Tähendatud laadimise hoones ei töötatud enam mõni kuu ja arvatakse, et siin oli tegemist süütamisega."
Laskemoonatööstus oli mõni aeg varem kolinud Harjumaale Kloostri valda.
"Eesti Majandus" kirjutas 20. oktoobril 1925: "Kaubandus ja tööstusministeerium on luba annud osaühisus "Pikker" Vasalemma asunduses, tongide ja padrunite valmistamise ja mehhaanika töökoja sisseseadmiseks."
Peale uue tööstuse rajamist põles vana maha. Teades, et osaühisuse "Pikker" tegevusega olid seotud maksujõuetuks tunnistamine, kohtuprotsessid jne. võib arvata, et leheloos väljaöeldud süütamine ei olnud mitte väljamõeldis.
