Olen küll saanud veidi eestlaseks selles mõttes, kuidas ma mõtlen. Mu naise pere elab Hiiumaal. Iga kord, kui sinna lähen, pean tööd tegema. Puid raiuma, asju tassima, kive tõstma. Iga kord, kui lähen! Ma olen palju rohkem maatööd teinud kui kunagi varem.

Naine naeris mu üle, kui kuulis, et Maalehele intervjuud andma tulen. Aga ma olen aastatega selles töös ka veidi paremaks läinud!

Noh, ma olen optimistlik inimene.

Eesti on mingis mõttes nagu väike Euroopa, inimesed on vanad ja kaovad, lõpuks jääb sellest kõigest üks ajaloomuuseum...

Rahvastikuküsimus teeb mulle küll muret. Inimesed just nagu usuvad, et kui majandus tõuseb, siis see aeglustab väljarännet. Ajalooliselt see on hoopis väljarännet kiirendanud. Näiteks tööstusrevolutsiooni ajal mindi Euroopa riikidest USAsse.

Paljud on depressioonis, sest Nõukogude Liidus oli eestlastel võrreldes teistega just nagu parem. Nüüd, Euroopa Liidus, kui teiste rahvastega võrrelda, on hullem. Isegi kui asjad lähevad paremaks, ei peata see lahkumist. Pigem on küsimus inimeste tagasimeelitamises, aga mul pole ka selleks head lahendust. Kellelgi ei paista olevat.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid