Schmallenbergi viiruse esinemine Eestis leidis kinnitust
Schmallenbergi viirus on veistel, lammastel ja kitsedel leviv viirushaigus, mida Euroopas avastati esmakordselt üle-eelmisel aastal. Varasemalt on samasse perekonda kuuluvaid viiruseid leitud loomadelt Aasias, Austraalias, Aafrikas ja Kaug-Idas. Viirust on leitud Saksamaalt, Belgiast, Hollandist, Suurbritanniast, Prantsusmaalt, Itaaliast, Luksemburgist ja Hispaaniast. 2012. a suvest alates on viiruse esinemisest teatanud ka Taani, Austria, Soome, Rootsi, Iirimaa, Poola, Norra, Šveits ja ka Eesti. Schmallenbergi viirus levib Euroopas järjest uutele aladele, eriti lõuna ja ida poole.
Haiguse tunnused täiskasvanud loomal kas puuduvad või on mittespetsiifilised: palavik üle 40 °C, isutus, piimatoodangu langus üle 50%. Harvadel juhtudel võib esineda ka raskekujuline kõhulahtisus. Haiguse tunnused lootel ja vastsündinul võivad olla surnultsünd, enneaegne sünd, mumifitseerunud loode või väärarengud. Tüüpilised väärarengud on kõver kael ja selg, vesipea ning jäigad liigesed.
Schmallenbergi viirus levib putukate (sääsed) kaudu, mitte loomalt loomale. Veel on võimalik viiruse ülekandumine emalt lootele.
Schmallenbergi viirust ei loeta siiski ohtlikuks haiguseks. Haigus ei levi inimestele. Tunnused kestavad tavaliselt vaid mõne päeva ning haiguse läbipõdemisel tekib loomal immuunsus.
Arvestades viiruse levikuteed (putukate kaudu) on väga oluline bioohutusmeetmete (eriti putukate tõrje) rakendamine farmis.
Kui karjas esineb haigusele iseloomulikke tunnuseid (eriti väärarengud, surnultsünnid, abordid), tuleb koheselt võtta ühendust loomaarstiga, et saada vajalikku infot ning kiiresti võtta proove haiguse analüüsimiseks, kuna viirus on looma veres väga lühikest aega.