Aasta puu on põõsa mõõtu

Ajakirja Eesti Loodus toimetus valis 2013. aasta puuks lodjapuu.

Harilik lodjapuu (Viburnum opulus) kuulub kuslapuuliste sugukonda, lodjapuu perekonda. On tegelikult 2–4 meetri kõrgune põõsas.

- Rohekas- või punakasvalged õied paiknevad suurtes lamedates kännastes, mille servmised õied sageli suuremad ja steriilsed (on tolmeldavate putukate ligimeelitajad). Õitseb mai lõpul ja juunis. Erepunased pikliku kujuga marjataolised luuviljad on maitselt mõruhapud ja söödavad, sisaldavad rohkesti C-vitamiini. Viljad valmivad septembris.

- Leht on ümmargune kuni munajas, hõlmaga, millel kolm või harvem viis teritunud tippu. On pealt paljas, kuid alt kaetud pehmete karvadega. Pikkus
5–10 cm, laius 5–8 cm. Lehed on enamasti tuhmrohelised, sügisel muutuvad punaseks. Kinnituvad varrele vastakuti.

- Lodjapuu paljuneb looduses peamiselt seemnetega. Paljundatakse nii seemnetest kui ka mahapainutatud ja mullaga kaetud okstest, pistokstest, harvem juurevõsust. Annab kännuvõsu. Levib sageli lindude abil, kellele on marjad toiduks.

- Eestis sagedasti kohatav liik. Kasvab salu- ja lodumetsades, puisniitudel, harvem laanemetsas. On täiesti külmakindel, talub hästi varju ja eelistab viljakaid ning niiskemaid muldi. Talub hästi ka linna gaase ja tahma.

Lodjapuu on väga dekoratiivne nii kevadel õitsemise ajal kui ka sügisel värviliste lehtede (tavaliselt punased, aga mõnel vormil kollased) ja punaste viljade tõttu. Nii lodjapuud ennast kui temast aretatud dekoratiivvorme (nt lumepall) kasutatakse laialt haljastuses.

- Lodjapuu osad on tuntud rahvameditsiinis. Ravimina kasutatakse eelkõige koort, harvem marju, õisi ja lehti kas keedisena või vedela ekstraktina verejooksude, eriti emakaverejooksu korral. Noortest võsudest tehakse vanne nahahaiguste, vistrike ja sügeliste puhul. Marju saab kuivatatult kasutada teena.

Allikas: bio.edu/ee/taimed/