Leping kahes eksemplaris, teenuse tüüptingimused, hinnakiri ja äraveo graafik ka kõik kenasti olemas. Ole ainult mees ja kirjuta alla ning prügimure nagu naksti lahendatud. Asja uurides selgus, et minimaalne äraveo sagedus on kord kuus ning tingimuste muutmiseks on vaja pöörduda vedaja poole. Täiesti loomulik asjade käik.

Vahepealseks selgituseks tuleb mainida, et seni vedas meie prügi ära „Veolia" ja enne seda „ISS". Lepingu järgi tellisin äraveo siis, kui mul seda vaja oli. Loomulikult neil päevadel, kui nad nagunii meie tänavast vedu teostasid. Neile sobis, minule samuti. Saan konteineri täis umbes poole aastaga ehk kaks korda aastas vajab see tühjendamist. Kuidas nii vähe prügi, küsite? Väga lihtsalt:

Elame naisega kahekesi. Õigem oleks öelda, et põhiliselt elab siin ainult naine üksi, sest mina olen kodus aasta jooksul 3-4 kuud. Paberijäätmed lähevad ahju, kõdunevad jäägid kompostiks, metall kokkuostu, taara taarapunkti ja klaaspudelid ja -purgid vastavasse konteinerisse. Palju siis üle jääb?

Seadsingi sammud „Ragn-Sells"-i, täis optimismi ja lihtsameelset usku asjale loogiline ja mõlemaid pooli rahuldav lahendus leida. Optimist olen ma muidugi edasi, kuid loogikat ma Eesti Vabariigis toimivates seadustes enam otsima ei hakka. Pole mõtet otsida asja, mida olemas ei ole. Sest:

  • konteinerite tühjendamise MINIMAALNE vahe on 4 nädalat. No mida kuradit, kas paari kilekoti pärast peab tõesti konteineri tühjendama???
  • soovitus osta väiksem konteiner (praegune 240 ltr.) ei saa ju samuti loogilisena võtta. Palju mulle neid konteinereid vaja on? Hakkan kollektsioneerima?
  • Miks peaksin maksma teenuse eest, mida ei kasuta?
  • Miks ma ei või valida endale sobivat prügivedajat?
  • Miks ma ei võiks oma prügi ise prügilasse viia? Saaksin ju tšekkidega tõestada, et olen seda tõepoolest teinud. Sellele vastati, et võite küll, kuid lisana. See tähendab, et igakuine vedu peaks sellegipoolest olema. Hullumaja!!! No mida ma sinna siis viin, kui konteinerigi saaksin vaid paar korda aastas täis.

Asi ei ole üldsegi rahas. Mind ei tee vaeseks ega jäta nälga see igakuine tühjendus. Lihtsalt ajab marru, kui pead maksma mittemillegi eest. Kas järgmisena viiakse sisse seadus, mille kohaselt peaks kõik käima kord kuus juuksuris, olenemata sellest, kas sul on peas pahmakas nagu Angela Davisel või läigib su peanupp nagu piljardikuul?

Ma ei ole prügiveo ega jäätmekäitluse vastane. Vastupidi, olen kahe käega selle poolt, et sodi kuskile metsa alla ei tassitaks. Aga ma ei ole monopoolsete seaduste poolt, ma ei ole valikuvabaduse puudumise poolt, ma ei ole nõus maksma lihtsalt niisama prügifirma neidude ilusate silmade eest.

Ma saan valida kauplust ja valida, kas ostan vorsti kilo või 200 grammi. Võin valida erinevate tanklate ja teenindusasutuste vahel, kuid jäätmekäitlusfirma dikteerib paindumatult omi nõudmisi ning kliendisõbralikkusest pole haisugi. Kas firma jaoks on vahet, kui paar korda aastas peab auto peatuma ka minu väravas? On. Ja suur vahe. (Huvitaval kombel ISS-l ja Veolial polnud.) Ülejäänud kümnel korral sõidaks ta lihtsalt peatumata mööda ja raha selle eest ei laeku. Nagu juba mainisin, mind see summa ei loksuta, kuid peale minu on tõenäoliselt selliseid „sunniviisilisi prügitootjaid" tuhandeid ja see on vedajale päris kopsakas kopikas. Kuidas sellist asja nimetada? Monopol? Maffia?

Kus on nüüd õiguskantsler, kes peaks seadustel silma peal hoidma? Miks on tavakodanikul ainult kohustused?

Paljud on siit (Eesti - toim.) juba läinud ja paljud lähevad veel. Kes läheb otsima lihtsalt tööd, kes töö eest väärilist palka, kes ajab taga eneseteostust, kes soojemat kliimat. Samas paljud lahkuvad justnimelt sellesamase suhtumise pärast. Riigil on oma elanikest savi. Vanasõna ütleb, et kuidas küla koerale, nii koer külale. Hakkab kõrini saama minulgi. Lihtsalt kuskilt maalt saab mõõt täis. Ja selleks, et see juhtuks, piisab ühest väikesest pisiasjast. Kasvõi prügist.