In memoriam: Olev Rannik 08.01.1943-16.12.2012

18. detsembril kogunes väike seltskond Paul Lillepruuni, Tiina Niinre ja allkirjutanu näol Kiili, Lasteaia 14-11 korteri kööki, et meenutada head sõpra Olev Rannikut, kellega meil kõigil oli mingi side ja suhe ning kes meile palju tähendas. Küünal põles, vaatasime Olevi poolt tahutud kivist koera pead ning mõtlesime sellest erakordsest mehest.

Kui ühiskonnategelane

Olev oli Saku külanõukogu saadik ning sellisena Kiili valla eraldumist Saku vallast ettevalmistava komisjoni liige. Mäletame selgelt tema juttu Linnahalli kohtumisest ning muudatuste tuultest. Muudatustest kõneles ka Kaitseliidu Kiili kompanii loomine, mille esimene pealik ta oli. Olukord oli sel ajal määramatu ning pealiku koha vastuvõtmiseks oli vaja julgust ning julge Olev oli. Algus oli raske, kasvõi relvade Kaitseliidu liikmetele jagamise suhtes. Mäletame Olevi nördimust, kui õpetajate maja hoovile tuli hullunud, võib-olla isegi marutõbine koer ning Kaitseliidu liikmel polnud mingit võimalust koera maha lasta. See oli Kaitseliidu algus. Oli vaid tahe.

Kui Kiili vald oli Saku vallast 1993. a eraldunud, toimusid sama aasta oktoobris esimesed valimised Kiili vallavolikokku. Olev Rannik sai häälte kokkulugemisel teise tulemuse ja 25. oktoobril, esimesel istungil valitigi Olev Rannik volikogu esimeheks. Volikogu esimees oli Olev 27. oktoobrini 1999. a ja sealt edasi volikogu liige 2005. aastani. Ta oli esimehena ääretult soliidne, rahulik ja vankumatu. Me ei mäletanud, et Olev oleks kordagi istungil häält tõstnud.

Olev võis minna konflikti, kuid oma sirgeselgsuses ta järele ei andnud. Tema ajal pandi maha Kiili valla rööpad, mida mööda tänapäevalgi tihti teerajajat meenutamata liigutakse. Ning siiani: ütled Kiili vald või Sausti ja Kiili kool ja mõtled Olev Rannikust.

Meenutab Paul Lillepruun: "Valda saabus avaldus, kus Luige küla Kuura talu peremees soovis teada, kui suur võiks olla talu ümbritsev krunt. Koos otsustati, et see ei saa väike olla, ikkagi talu ju. Ning siis saigi mees normaalsuurusega maa erastada."

Õpetaja ja sportlane

Olev Rannikust sai õpetaja 1961. aastal. Esmalt meenub loomulikult Olev kehalise kasvatuse õpetajana. Ta pigem püüdis distantsi hoida ja oli seda rohkem mõjuv kaudselt. Tema ind, tegutsemistahe ja eeskuju pani teisedki samas rütmis hingama. Kusjuures õpetaja polnud Olev mitte ainult klassitunni piires, vaid enne ja peale seda. Ning mitte vaid õpilastele, vaid kõikidele, kes temaga kokku puutusid. Meenub, kuidas Olevi innustusel ehitati Sausti kooli keldrile suusahüppemägi, kus Olev ise sai hüppe pikkuseks 7-8 m. Sausti kooli juurde rajati Olevi eestvedamisel väike staadion ning praeguse Kiili gümnaasiumi juurde suurem spordining korvpalliväljak.

Tema eeskujul hakati Tartu maratonidel käima ning hiljaaegugi ütles Olev, et tahaks veel kordki distantsi läbi sõita. Kiili ümbrusse olid igal aastal kolhoosilt "Rahva Võit" kingituseks saadud Buraniga sisse aetud 3 ja 5 km pikkused suusarajad, mille ettevalmistamist alustas ta juba sügisel, vabastades trassi sinna kooldunud okstest ja võsast.

Meenutab Ardo Niinre: "Pärnu Viisnurga suusavabrik hakkas väljastama uut toodangut ning suuskade peale oli kantud Visu Carbon. Hoolimata sellest, et suusad olid tolle aja kohta küllaltki kallid, õnnestus mul need muretseda. Kuid kuidas suuskadele klambreid peale panna? Appi tuli Olev. Tema puuris klambritele augud, aukudesse pandi EPO liimi, siis kasteti kruvid suusatõrva ning keerati klambrid suuskadele."

Peaaegu kõik mäletavad Olevit kui vibuspordi entusiasti. Ta võis pikalt rääkida vibu ja noolte iseärasusest, sellest, kuidas muretseti vastavat varustust, kuidas ehitati märklaua matid ning mattide transportimiseks käru ja kuidas alguses kohandati laskmises Lvovi laskeriistu.

Õhtuti käisid kolhoosi mehed Sausti kooli võimlas korv- ja võrkpalli mängimas. Õnnelik oli see meeskond, kuhu Olev sattus, sest ta oli võrkpallis esiründaja ja kui tema palli maha lõi, tema enda kõnepruugis "lõi mütsi pähe", siis naljalt seda kätte ei saadud.

Palliplats on mudel elust. Nii spordis kui elus kehtivad reeglid, mängijad peavad olema aumehed, platsil ei saa olla valskust.

Kui spordis inimene ei võta ennast kokku, ei sea eesmärki, siis ta ka midagi ei saavuta. Pallimäng ja sport õpetavad püsivust. Sihikindlust ja ausa mängu reegleid järgis Olev terve elu.

Meenutab Tiina Niinre: "See võis olla 2010. aasta kevadel, hallikasvalged pajutudud olid juba puudel, kui sattusime õpetajate maja juures Olevi akna alla. Ta vaatas parajasti aknast välja ning me kutsusime teda jalutama. Keegi ei arvanud, et jalutamisest kujuneb päris ränk katsumus. Nimelt ühel hetkel küsis Olev, et kas jookseme kah? Hakkasimegi siis jooksma.

Keegi ei tahtnud alla anda ning käima hakata. Nii läbitigi 12 km pikkune maa. Pärast mõtlesime, et see oli tüüpiline eesti värk: meie mõtlesime, mida Olev arvab, kui käima hakkame ja Olev mõtles arvatavasti sama."

Seltskonna hingena

Kõik peod, kus Olev viibis, olid elavad. Ta rääkis huvitavaid lugusid esoteerikast, füsioloogiast ja muust. Tema sünnipäevad olid sportlikult organiseeritud. Meenutasime Sausti koolimajas peetud sünnipäeva, kus oli moodustatud kaks võistkonda, kellele anti kätte föön ning pingpongipallid ja pallid pidid rõnga läbima.

Meenutab Paul Lillepruun: "1971. a korraldati ekskursioon Batumi ja Suhhumi. Väikese seltskonnaga, kuhu kuulusid peale minu ja Olevi veel Guido Kütsen ja Jaak Lepik, mindi kõrtsi, istuti laua taha ja telliti õlut. Margi nimi oli "Stella". Siis tuli kellelegi pähe, et vaatame, kas saame laua pudelite tühjadest kestadest täidetud. Aga enne lõppes meeste jaks ja üritus jäi lõpetamata." Vanemad olijad on meenutanud Olevit kui pillimängijat.

Hillar Põldoja mängis klaverit, Mart Kahu akordionit, Olev puhus trompetit ja plokkflööti, Eimar Kaasik oli trummimängija, viiulil oli Arnold Härm, kontrabassi tõmbas Harlest Luup ja akordionil oli ka Valdo Põldsaar. Ansambel mängis 1962.-1963. aastal tantsuks.

Tantsulugudeks olid näiteks "Kord jalutasin Toomemäel", "Viljandi paadimees", Valgre lood jne. Rahvamaja juhataja oli meestele kontserdi lõpuks õhtusöögi valmis seadnud. Nõudepesija saatuse pidi otsustama kurbmäng. Peaaegu eranditult oli nõudepesijaks Olev. Kui hiljem kooli õpetajad hakkasid laulma, ei jõudnud Olev ära kiita nende lauluhäält ning head mälu laulusõnade meelespidamisel.

Omapärane oli Olevi kogumiskirg. Ta korjas nimelt erinevaid tikutoose ning spordiraamatuid.

Olev loojana

Olevile oli antud võime näha loodust loojana. Siinkohal võiks rääkida korvidest ja korvmööblist. Ühel hetkel Olev innustus sellest. Türi lillelaadalt muretses ta korvipaju istikud ning kui tal endal punumise töö sujus, õpetas ta korvipunumist ka koolipoistele. Kes korvi valmis ei saanud, jäi hindeta. Nii mõnigi noormees sai oma hinde kätte enne lõpuaktust, kui käsitöö oli ette näidatud.

Tema käe all said kivi ja puu naturaalsed vormid uue kuju. Kas oli see kivist tahutud koer, mööda kaske ülesse roniv karupoeg või õpetajate maja ees olev kivi, mille õnarusest piilusid olendid välja. Kivist rääkis Olev 2002. a niisuguse loo: "1968. aastal valmis "Rahva Võidu" kolhoosi keskasulas koolimaja ja aasta hiljem alustati staadioni ehitust. Ulatuslikel mullatöödel ette jäänud suured kivid veeti plaadil õpetajate maja eest mööda metsa äärde. See kivi, mis praegu on maja ees, libises plaadilt maha murulapile ning sinna ta jäi. Nii seisis kivi 30 aastat.

Ühel suvepäeva hommikul märgati, et kivist on nina välja pistnud mõned senitundmatud olendid. Mõne aja möödudes lisandus soojade ilmadega neid veel ja mõni neist meenutas tuttavaid kujusid - koera, lindu jt. Kui saabuvad suvesoojad, käivad lapsed hommikuti vaatamas, kas on ilmunud uusi olendeid. Ja mõnikord on."

Karta on, et edaspidi, hoolimata suvisest soojusest, enam uusi olendeid kivile ei ilmu. Või kui nad tulevadki, siis on nad hoopis teist nägu ja teise inimese tegu.

Viimasel korral, kui laupäeval, 15. detsembril, kohtusime, ütles Olev: "Kohtumiseni teisel korrusel." Kusagil saame kindlasti kokku. Kasvõi mälestustes.

Mõtted ja meenutused koos Hillar Põldoja ja Urve Valdna lisandustega pani kirja Ardo Niinre.
_________________________________________________________________________

Koolijuhi ja õpetaja mälestuseks

Rannik - õpetaja, koolijuht, kogukonna liider. Õpetajad mäletavad Olevit sõbraliku kolleegina, kes toimetas alati oma südametunnistuse järgi. Samas on seda, milline kolleeg ta oli, raske lühidalt öelda. Teda pidi tundma.

Olev oli alati olemas - soe, siiras ja õiglane. Valmis abistama ja toeks olema. Noorele ja veel kogemusteta kolleegile oli tema tunnustus ja abi väga tähtis ning Olev teadis seda ja polnud kunagi kitsi oma heatahtlike märkuste, soovituste ja nõuannetega. Teda saatis ta sisemine tarkus ja väärikus ning nii õpetajad kui õpilased tahtsid pälvida tema heakskiitu, sest ta oli autoriteet - ta oli Õpetaja suure algustähega.

Meid hämmastas tema peremehetunne. Ta tundis isiklikku vastutust mitte üksnes kooli, õpetajate maja ja kooli territooriumi, vaid ka kohalike suusa- ja jalgrattaradade eest, tegelikult terve valla heaolu eest. Kui ta midagi tegi, siis tegi ta seda alati väga hästi, lausa pedantselt.

Talle ei meeldinud tingimine, pigem tegi ta töö ise ära, kui mõni tehtava tähtsusest aru ei saanud või vastu puikles.

Sportlasena oli ta eeskujuks noortele, kaasates neid suusamatkadele ja spordivõistlustele ning loendamatutele teistele ettevõtmistele. Koolis hoolitses ta selle eest, et lastel oleks vahetundidel midagi huvitavat teha. Pani välja kabe-, male- ning pingpongilauad ja lapsed olid hasartselt hõivatud, sest kõik tahtsid olla tulemustabelites esikohal. Sageli võttis ka ise reketi kätte ja siis läks võistlus veel põnevamaks, sest ainult mõnel üksikul õnnestus teda võita.

Kui Olev oli kooli direktor, siis temaga koos töötamine tähendas ranget distsipliini. Asjad olid täpselt nii, nagu olema pidid. Tööpäeva pikkus oli täpselt selline, nagu ette nähtud, kõik tööd-tegemised olid õigeaegselt planeeritud ja tehtud. Tema töölaud oli piinlikult korras, ta oli alati ülikonnas ja laitmatult särgiga sobiva lipsuga. Mitte kunagi ei lubanud ta endale lodevust ei oma käitumise, välimuse ega töö osas. Tema härrasmehelik ja väärikas olek pani teda imetlema ning sundis pingutama, et olla tema vääriline.

Olevi kui direktori kõrval oli hea ja kerge töötada. Tema otsused olid kaalutletud, ta oli enesekindel, õiglane ja samas ka väga hooliv ja arvestav.

Selle sirgeseljalise ja kohati isegi karmikoelise mehe sees oli soe süda, ta oli siiras ja tähelepanelik. Näiteks meenutab üks kolleeg: "Meie teisel koostööaastal leidsin kord oma lauasahtlist peotäie sinna peidetud pähkleid koos vahva kahe lohuga kiviga.

Olev oli need sinna poetanud, kivi uuristanud ja lihvinud, et mulle sobiv pähklipurustaja teha. Selliste pisikeste tähelepanuavalduste osaliseks said paljud. Ikka Olevile omaselt - vaikselt ja märkamatult, ise varju jäädes ja isegi nagu veidi oma headust häbenedes."

Olev ei rääkinud eriti tihti oma perest, samas need vähesed korrad, kui ta seda tegi, saime aimu sellest, kui olulised on talle tema pere, lapsed, lapselapsed, õed ja Kuusalu kodukoht.

Kui vaatame kooli staadioni või juurdeehitust, kooli logo, kooli lippu, mälestuskive, siis mõtleme Olevile. Kui tuletame meelde I Kiili Vänta, siis oleme taas Olevi sissesõidetud Ööbikurajal maikuises rohevärskes Metsanurgas. Olev nimetas nii selle kitsa metsaraja - ta oli üllataja, küllap ka romantik. Kui Olev oli otsustanud 2012. a jaanuaris, pärast 50- aastast tööd Kiili koolis töölt lahkuda, kinkisime talle raamatu, kuhu kirjutasime igaüks midagi TEMA jaoks.

Kolleeg meenutab: "Alustasin tookord sõnadega - armas sõber! Jah, ta oligi sõber - hea, soe ja siiras. Usun, et ka tema pidas mind sõbraks. Eelmisel sügisel - meie viimasel kohtumisel - ütles ta mulle, et oli mind unes näinud. Mina nägin teda ka - ainult et öelda ma seda talle enam ei jõudnud - ta oli samal öösel lahkunud, seekord lõplikult. Nägin unes teda suusatamas, õhetavate põskedega, suusamüts kuklas ja naeratus näol. Minu küsimuse peale, et kuhu ta nüüd siis läheb, vastas Olev reipalt naeratades, et seekord teeb ta kohe pikema tiiru..." Meil oli õnn Sind tunda, Sinuga koos töötada, Sinult õppida. Sind mälestab

KIILI GÜMNAASIUMI PERE