Kiili vald lasteaiakohtade puudusest: kohtuvaidlustesse peaks kaasama ka riigi

Eelmises Kiili Lehes ilmus Ülo Russaku kirjutatud portreelugu Kiili vallavanemast, kus muuhulgas oli lause, et tänavu (septembris 2012) said lasteaiakoha kõik kolmeaastaseks saanud lapsed.

Raske on öelda, kus on tekkinud info moondumine ja välja jäänud täpsustavad aspektid, seetõttu on asjakohane kirjutada väike ülevaade ja selgitus, mis teemat põhjalikumalt avab ja annab vastuse ka neile, kes eelpool esitatud väite õigustatult kahtluse alla seadsid.

Nagu ilmselt enamik teab, on lasteaiakohtade tagamisega probleeme juba mitu aastat nii Tallinnas kui kõikides pealinna naabervaldades ning mitte ainult - nt Keila ja Raasiku vald on samas seisus. Järjest rohkem tekib ka olukordi, kus lapsevanem pöördub kohaliku omavalitsuse vastu antud teemal kohtusse ja sarnane kogemus ning pooleliolev kohtuasi on praegu ka Kiili vallal.

Riigikogu poolt vastu võetud koolieelse lasteasutuse seadus (KELS) paneb kohalikule omavalitsusele kohustuse tagada kõikidele valla elanike registris olevatele 1,5-7-aastastele lastele vastava soovi avaldamisel lasteaiakoht. Põhimõtteliselt tähendab see, et kui laps saab nt 4. märtsil pooleteiseaastaseks, peaks ta saama 5. märtsil lastesõimes soovi korral koha. Eestis on palju kohalikke omavalitsusi, kus see ongi reaalselt võimalik - lapsi on vähe ja rühmad on pooltühjad, eeskätt väikestes maaomavalitsustes. Tallinna ja selle ümbruse omavalitsuste jaoks on rütm paraku selline, et rühmatäis või mitu lapsi läheb kooli ära ja nende asemele komplekteeritakse 1. septembriks uued rühmad, misjärel on kõik kohad viimseni täis ning aasta keskel saab kedagi juurde võtta ainult erandkorras - siis, kui keegi läheb ära ja seetõttu koht vabaneb.

Mõned tingimused

Rühmade komplekteerimisega tegeleb lasteaia direktor, see toimub vastavalt lasteaia järjekorrale ning väga oluline on kuupäev, millal on lasteaiakoha saamise avaldus esitatud. 2012. aasta sügisel said meil lasteaiakoha tõepoolest kõik lapsed, kes olid saanud 1. septembriks kolmeaastaseks ja tegelikult isegi need, kes olid kahe ja poolesed (esimest korda viimaste aastate jooksul on lasteaia väikeses majas sõimerühm) ja kelleni oli jõudnud järjekord.

Suur enamus lastest on pandud järjekorda vahetult pärast sündimist, kuid mitte kõik. Mõned üksikud on kolinud koos vanematega valda hiljem ja hoolimata asjaolust, et laps võib olla kolme- või nelja- või viieaastane, on ta üldjärjekorras ikkagi üsna lõpus. Samuti on kohasaamise eelduseks tingimus, et vastavalt Kiili vallavolikogu määrusele peavad mõlemad vanemad ja laps olema valda sisse kirjutatud 1. jaanuari seisuga. Sellest nõudest, nagu ka kohasaamise faktist informeerib kõiki neid, kelleni järjekord jõuab, lasteaia direktor hiljemalt eelneva aasta detsembri alguses.

Rühmade komplekteerimisel käsib seadus arvestada ka laste vanusega. Ühes rühmas tohib olla maksimaalselt 20+4 last nimekirjas ja seda juhul, kui nende vanusevahe ei ületa kahte aastat. Kui lapsed on väga erinevas vanuses, nt koos on kahe- ja kuueaastased, siis tohib olla mitu last vähem. Vähem peab olema ka sõimerühmas ja siis, kui rühmas on mõni erivajadustega laps jne. Üleüldise kohtade defitsiidi olukorras on iga koht kulla hinnaga ning seetõttu tuleb rühmad komplekteerida võimalikult ühevanustest lastest, st ei saa võtta järjekorrast alati ka järjest avalduse esitamise kuupäeva järgi, vaid tuleb võtta 24 ühevanust nt kolmeaastast ning üritada leida mingi lahendus ka nimekirja eesotsas olevale paarile nt viieaastasele, mitte panna neid kõiki ühte rühma ja kaotada seeläbi kohti.

Rahalised võimalused

Lugejal on nüüd tekkinud kindlasti küsimus, et miks ometi vald siis kohti juurde ei tee ja miks ta ei täida seadust. Kiili vald on viimase kolme aasta jooksul tegelikult loonud juurde ca 70 kohta ehk neli rühma lasteaia väikeses majas ja sellega seoses on juurde palgatud kaksteist õpetajat. Olukord on küll saanud olulist leevendust, aga ca 150 last on ikkagi ukse taga, kes seaduse järgi peaks koha saama ja neist kohe ja täna soovijaid umbes sada.

Paraku on kõik kinni ikkagi ühes ja samas asjas ehk rahalistes võimalustes. Nii nagu tavalisel perel ei ole võimalik kulutada rohkem kui reaalselt teenitakse, ei ole seda võimalik teha ka omavalitsusel ning tänaste vajaduste katmine tuleviku arvel ehk laenu võtmine on vallal veel palju keerulisem. Konkreetselt Kiili vallal võib tekkida esimene uue laenu võtmise võimalus alles aastal 2017.

Kui nt pere eelarves on ebavajalikke või mittemõistlikke kulutusi, siis on võimalik neist loobuda ja kasutada vabanevat raha millegi olulisema jaoks.

Kui alkoholi ostmiseks kulutatavat raha on mõistlikum investeerida sportimiseks või linnal kohaliku televisiooni peale kulutatavat raha tänavate remondiks, siis Kiili valla eelarvest on selliseid mittemõistlikke kulutusi väga raske leida. Meil ei ole televisiooni või muud sarnast ja ainus valik raha leida oleks võtta seda ära mõnest kohast, mis on sama oluline kui lasteaiakohad.

Vallaeelarve on avalik dokument ja kõigil on võimalik sellega tutvuda. Alates 2010. aastast on kokku tõmmatud ja kärbitud kõiki kulutusi, mida vähegi on olnud võimalik teha ja mis mingit fiskaalpoliitilist efekti annavad.

Riik peaks aitama

Tegelikult on probleemi juured muidugi sügavamal, ja n-ö rahuajaseadus, mis on täiesti reaalselt ja probleemideta rakendatav ühes rahvastikusituatsioonis (nt Kullamaa või Lihula vallas), on ilmselgelt ebareaalne teises (nt Kiili või Rae vallas), kus on toimunud sisuliselt demograafiline plahvatus ning korraga tekib ülisuur lasteaia- ja hiljem ka koolikohtade vajadus, mida lihtsalt ei ole võimalik olemasoleva tulubaasi arvelt katta.

On loomulikult võimalik takerduda diskussiooni teemal, et "vald oleks pidanud ette nägema, kui detailplaneeringuid algatati ja ehituslube anti jne", aga kes on tegelikult see vald ja mida see vaidlus täna annab?

Vallavalitsuses väga vähe järel neid, kes 6-7 aasta taguste otsuste tegemise juures olid - enamik praegustest otsustajatest kannab kindlasti vastutust vastavalt ametikohale ja positsioonile, aga ei saa kindlasti kanda süüd. Pigem peab otsima lahendusi, nt kaasama riigi kolmanda osapoolena kohtuvaidlustesse, et probleemi tegelikule olemusele tähelepanu juhtida. Keskvalitsus peab aru saama, et ei ole võimalik likvideerida huviharidust vms ja tekitada selle arvel juurde puuduvad lasteaiakohad või maksta täies mahus kinni eralasteaia kohatasud. Sisuliselt sellise valiku ette on omavalitsused seni tehtud kohtuotsuste valguses pandud.

Regionaalpoliitika peab lähtuma reaalsusest, mitte soovunelmatest ja kui noored inimesed elavad ümber Tallinna, siis tuleb anda siia konkreetset toetust ka lasteaiakohtade probleemi lahendamiseks.

Lõpetuseks - kui eelnevas teemas otsida mingit valguskiirt, siis on see ikkagi ka olemas - tänu valla rahvaarvu stabiliseerumisele ja vanuselise struktuuri järk-järgulisele muutusele on sündide arv märkimisväärselt langenud ning kolme-nelja aasta perspektiivis on praeguse KELS-i nõuete täitmine üsna reaalne.