Õpetaja, keda pätipoisid kätel kandsid

Hilja Rohtla õpetas Lihula gümnaasiumis üle kümne aasta raskestikasvatatavaid lapsi - poisse, keda kohalik rahvas „Rohtla pättideks" kutsus, kuid kes kooli lõpuaktusel kandsid oma õpetaja kätel kolmandale korrusele aulasse, kirjutab Lääne Elu.

Kuidas Teie oma nn Tootsi klassiga hakkama saite?

Peab oma peaga tööd tegema. Rääkisin alguses nendega, igaühega eraldi, nelja silma all. Lasin neil rääkida nii palju, kui nad tahtsid. Neil oli suur vajadus rääkida. Tulid isegi koju, kui neil oli raske. Lahendasime koos muresid.

Kuidas Te nad rääkima saite?

Nad avanevad, isegi väga, sest nad on sellisest võimalusest ilma jäänud. Nad olid endasse tõmbunud ja nägid kõiki enda ümber vaenlasena, neile tundus, et kõik on nende vastu.

Alguses olid klassis kõik kohad roppusi täis kirjutatud, omavahel rääkisid nad ka väga ropult. Esialgu ma tundi ei teinudki, mängisime, tegime näidendit, kõik said oma osa. Rääkisime  anekdoote, igaüks pidi rääkima, aga roppusi ei tohtinud kasutada.

Esimesel aastal erilist õppimist ei olnudki, alles hiljem hakkasid nad õppima.

Klassis oli lauatennise ja koroona laud. Kui asi kippus käest ära, läksid lapsed lauatennist mängima, see rahustas. Meil ei olnud täispikka tundi.

Mulle tundub, et Tõstamaa poistele tuleks leida naisõpetaja. Mees on jäigem, ta võtab asju isiklikult. Naine mõtleb teisiti kui mees.

Loe pikemalt Lääne Elust.