Kas tõesti on õhus kevade lõhna

Veebruar. Kas tõesti on õhus kevade lõhna - või on see ainult uduvihm talvises hommikus? Talve selgroog on siis tõesti murtud, nagu vanarahvas ütles? Veel meenuvad sõnad poole loomatoidu kohta ja ütlemised veebruarituiskude saabumisest. Igatahes on õhus lootust.

Miskipärast meenub, et publitsist, kirjanik ja pisut-pisut olustverelane Vello Lattik rääkis korduvalt, et iga mees tahab endast maha jätta raamatu. Võib-olla oli Vellol õigus? Minu jaoks on viimane aasta olnud „raamatu aasta". Täpselt aasta tagasi otsisin tulevasele muusikafestivali esimesest viieteistkümnest aastast rääkivale raamatule nägu - ja inimest, kes seda võimalikult minu ettekujutusele vastavalt ellu viiks. Nüüd, aasta hiljem, tõden, et tegin toona õige otsuse. Koostöö oli tegus ega kurnanud asjatult. Loodetavasti ei ole see ainult minupoolne arvamus. Meie töö on tänaseks tehtud, tulemus on nüüd lugejate-vaatajate hinnata.

Aasta eest veebruari keskel algas ka raamatu väljaandmise toetajate otsimine. Enamuse inimeste jaoks on raha küsimine ebameeldiv tegevus. Isegi siis, kui seda raha ei küsita enda tarbeks. Minugagi on nii. Teadsin seda, aga sain viimase aastaga ka palju uut teada. Arvasin, et sellist jäävat väärtust nagu piirkonna esindusüritust jäädvustav raamat, toetatakse nende kohalike ettevõtlike inimeste poolt, kelle majanduslik seis seda võimaldab. Et see on ühine huvi, kuhu paljud on valmis pisikese omapoolse panuse andma. Reaalsuses ilmnes aga nii mõnigi kord, et pigem toetatakse mõne minuti jooksul taevasse lendavat ilutuld kui raamatu väljaandmist. Kuid oli ka hoopis teistsuguseid üllatusi. Mitmetel juhtudel tuli toetus sealt, kust seda lootagi ei osanud. Öeldakse, et hädas tunned sõpru. Olen südamest tänulik kõigile neile, kes vastavalt oma võimalustele raamatu väljaandmist toetasid. Just teie andsite jõudu ettevõetu lõpule viia. Ja tegelikult ei pruugigi alati paar eurot olla väiksem summa kui sada või tuhat eurot. Kõik sõltub ju taustsüsteemist.

Vaatamata kõigile raskustele, mis raamatu „Helisevad hetked" tegemisel ette tulid, tõden praegu: „Ära tegime!" Ning kõik raskused kaovad ja jääb rõõm!

Et kogeksime ikka ja jälle rõõmu. Ja et oskaksime teha õigeid valikuid.