Ühe kuuendiku hulka planeedist kuulus veerandsada aastat tagasi ka Eesti. Sündmused liikusid aga selles suunas, et iseseisvaks riigiks saamise soov üha süvenes. Oli aeg, mis sundis ka kultuuriinimesi sõna sekka ütlema, nagu seda tegi Priit Aimla poliitilise pamfletiga
“Palju õnne!”.
Tädi Liidikene, kullakene, sa pole enam
esimeses nooruses, aga su peanupukene läheb üha nooruslikumaks – nüüd on
sul juba lausa lapsearu: miks sa küll nii arutult raiskad ja pillad?!
Muidugi, raha ei maksa enam midagi, aga päris ilma ei saa ju sedagi.
Andsin sulle sünnipäeval 30 rubla, et võiksid uued botikud osta ja
lõpuks ometi kuiva jalaga käia – sina ostsid selle raha eest lillelise
kübara! See pole nii laia servaga, et vihmavarju eest käiks ja jalgu
kaitseks; ostnud parem juba mõni suurem plastmasskauss endale pähe, see
oleks ühtlasi ka kiivri eest käinud – tänapäeval tükivad nad kallale ka
80aastastele...
Ära unusta, et sa oled pensionär, Liidikene, mitte
miljonär! Heast-paremast kingid vastasmaja nolkidele 5 rubla! Ah
tänutäheks? Nad käisid sulle ütlemas, et su postkast põleb? Nad,
põrgulised, ise pistsid su ajalehtedele tule otsa, selle eest oleks
kolmekast küll ja küll olnud...
Mul on sinust kohe päris hale,
Liidikene. Ainus lohutus on see, et sinust ligi 10 aastat noorem
Liidukene on veel tobedam pillaja. Kuidas missugune Liidukene? Aga
muidugi NSV Liidukene...