Pappelite nimi eksisteerib Viimsi elanike nimistus (kirikuraamatutes) ikka mitu põlvkonda. Minu teadmised hõlmavad rohkem isapoolse vanaisa-vanaema tegemisi ja toimetusi. Vanaisa on sündinud Lubja külas Tõnikse talus. Ta oli ettevõtlik inimene ja tal oli Eesti ajal üks esimesi kohviröstimistehaseid Tallinnas.

Siis aga tulid teised ajad ja eelnev aktiivsus oli vaja maha salata. Perel tuli üle elada mitu kolimist üle Eesti, kuid lõpuks maandus vanaisa ikka Viimsisse, seekord Haabneeme.

Minu vanaemapoolne vanavanaisa oli Viimsi valla koolmeister Matias Volmer, kes alustas siin 1895. a Pringi vanas koolimajas ja oli selle juhataja kuni 1926. aastani. Pühapäeviti pidas ta jutlusi Rohuneeme kabelis ja kui kalurimajad kitsaks jäid, avas ta koolimaja uksed jumalateenistustele.

Miks on Viimsi nii pikaks ajaks teie perele kodupaigaks jäänud?

See on päris huvitav küsimus, sest kunagi arutasime naisega, miks meile meeldib just Viimsis, aga mitte näiteks Kakumäel, Tabasalus või kus iganes mereäärses elurajoonis. See on mingi seletamatu tunne, et Viimsi on kodu sõna otseses mõttes.

Olete ise vahepeal elanud ka mujal - kus, miks ära kolisite ja miks leidsite, et peate uuesti siia tagasi tulema? Kus külas elate, kas see on kogu aeg olnud teie koduküla?

Olen sündinud ja ka koolis käinud Tallinnas, kuid suvised koolivaheajad said enamuses veedetud vanavanemate juures Viimsis Haabneeme alevikus. See oli perekonnas traditsioon, et suviti tuldi Viimsisse kogu perega, s.t mitte ei saadetud vaid lapsi vanavanemate juurde.

Naljakas lugu, et ka minu abikaasa Jane on Viimsiga seotud juba varasest lapsepõlvest, nimelt töötas tema isa Kirovi kalurikolhoosis. Jane käis siis Viimsis Piilupesa lasteaias ning hiljem tegi diplomitöö Viimsi Talveaia ümbruse haljastusest. Nii et kui me oma pere lõime ja avanes võimalus Viimsisse kolida, tegime seda suure rõõmuga. Korrastasime jõudumööda Haabneemes vanaisa maja ning lastel oli seal mõnus kasvada.

Tänaseks oleme rajanud oma viieliikmelisele perele kodu Lubja külla ja võib öelda, et olen sõna otseses mõttes jõudnud tagasi oma esiisade maale.

Olete kindlasti perekondlikel üritustel meenutanud ka vanu Viimsi aegu. Mida arvate tänapäeva Viimsist?

Mäletan tõesti vanaema muljetamisi Pringi rannaäärsest koolielust. Meenub lugu vanast heast ajast, kus meri oli nii puhas, et lapsed seisid jalgupidi vees kivide juures, hoidsid ühel jalal ainult kanda maas ja niiviisi õnnestus lesta püüda, sest lest uuristas ennast talla alla.

Meie meenutustest selgub, kuidas Viimsi on 25 aastaga muutunud. Meenub see, millised olid tänavad, nii et lapsevankriga arsti juurde minnes oli tükk tegemist, samuti see, kui pimedad olid tänavad, poodi pidi linna sõitma. Kõik need olmelised mugavused on tänapäeval Viimsis olemas, see on uskumatu muutus, mis on toimunud lühikese aja jooksul.

Tänapäeva Viimsi on minu hinnangul alles viimastel aastatel saanud uue hingamise. Tundub, et tahaplaanile on jäänud varasemale Viimsile omased keerukad skeemitamised, mis lihtrahvale arusaamatud, ning asemele kerkimas oma kogukonna tunne. Minule tundub, et siinsed inimesed on valmis panustama oma kodukoha arengusse. Tundub, et inimeste väärtused on muutumas - täna räägitakse terviseradadest, ühistest ettevõtmistest, olgu selleks talgud, jaanituli või vastlapäeva tähistamine, hinnatakse loodusressurssi ja tahetakse midagi korda saata. Arvan, et Viimsisse on just sellise suurusega kogukonnad tekkinud, kus ühiseid tegemisi väärtustatakse. See on võimas tunne.

Mis on teie arust Viimsis hästi ja mida võiks paremaks muuta?

Meie perele tundub, et Viimsis on hea elada, meie soovitusel on tuttavadki siia elamise soetanud ja sellega väga rahul. Kõik, mis toimub, on inimestes kinni. Kuni on ettevõtlikke inimesi, seni toimub areng ja asjad liiguvad paremuse poole, ja minu meelest Viimsis ettevõtlikest puudu pole.

Millised on need sündmused, kohad, väärtused, mis muudavad Viimsi teie jaoks koduks?

Kodu on ikka seal, kus on sinu pere. Kuigi nii mina kui ka abikaasa käime tööl Tallinnas, on hea peale tööd autonina Viimsi poole pöörata. Mööda Pirita ja Merivälja teed sõites, ühel pool meri - miljonivaade, ja seda iga päev kogeda - see on rikkus. Elulised rõõmsad pisiasjad, kui neid märgata ja tunnetada, nii on hea elada.

Mainisite, et töötate Tallinnas, millega tegelete?

Mina olen tegev ehitussektoris, tegeleme Eestis insenerehitusega - infraprojektide rajamisega: sadamad, sillad, veetöötlus- ja koostootmisjaamad. Abikaasa Jane aga korraldab oma ökopoe tegemisi.

Milline on teie suhe merega?

Lapsepõlves oli meri suviti minu igapäevane kaaslane, ka siis, kui oma perega Haabneemes elasin, oli meri meie perele tähtis lõõgastuse koht. Meri on ja jääb minu jaoks kahetiste tunnetega kohaks - meri on võtnud minult siinsamas Viimsis väga lähedase inimese. Meri on võimas ja kutsuv, aga samas võib olla ka karm.

Kuidas peale kurnavat tööpäeva/nädalat oma akusid laete? Kas olete leidnud mingi mõnusa tegevuse kodukohas? Kuidas Viimsis vaba aega veedate?

Meil Lubja külas majaka juures mäeveerul on kokku saanud mõnus seltskond. Oleme Raimo Tanni eestvedamisel asutanud MTÜ Lubja Külaseltsi. Oleme korraldanud mitu suuremat üritust, näiteks meie küla jaanipäev on juba päris kuulus ja rahvast käib sadades, iga aastaga järjest rohkem!

Vastlapäeva oleme Püünsi kooli lastele korraldanud samuti paar aastat, järgmiseks püüame ellu kutsuda tantsuõhtute traditsiooni Viimsi Peokeskuses. Mõtteid ja plaane edaspidiseks on ikka mitmeid!

Tore on see, et külas on palju üheealisi lapsi, nende mängud viivad ka vanemaid kokku ja see teebki ühest kodukohast õige kodu - loob suhtlemise mitte ainult oma nelja seina vahel, vaid lahedad ühisüritused naabritega.

Oma isiklikud hobid - suusatamine ja mootorsaanisõit, need mahuvad ka lõõgastuseks päevakavva.

Kuidas tutvustate Viimsit oma sõpradele? Mida näitate, kuhu neid viite?

Oleme Viimsit nii hästi tutvustanud, et mitmed meie tuttavad on siia endale kodu loonud. See on ju ülim tunnustus, et siin on hea nii looduse kui ka infrastruktuuri poolest. Kõik on olemas ja toredad inimesed pealekauba.