Pärast esimest ööd ärkasime, sõime, panime riidesse ja suundusime võistluspaika. Esimesel päeval oli plaanis suuskade testimine ja kerge soojendustrenn. Nagu kõik juba varem arvasid, oli rada tõesti üsna raske, keerukate kurvide ja laskumistega. Võistlust peeti 3 km pikkusel kunstlumeringil.

Kümnete aastate kuivima talve tõttu kattis maad vaid õhuke lumekirme.

Võistluspäevi oli kolm. Esimesel päeval klassikasprint, teisel päeval poistel 10 km ja tüdrukutel 5 km vabas sõidustiilis ning kolmandal päeval teatevõistlus, kus noormeestel oli vaja sõita 3x5 km ja neidudel 3x2,5 km. Lume puuduse tõttu olid kõik teatevõistluse vahetused vabastiilis. Rinda pidime pistma soomlaste, rootslaste, norrakate ja ameeriklastega. Sel aastal ei olnud eestlastel kahjuks kohta kõrgesse mängu. Sprindis jäi meie laeks Toomas Kollo 21. koht, minu kohaks protokollis oli 33. ja kaotust võitjale kogunes napp 12 sekundit. Tüdrukute parim tulemus sprindis oli Anette Veerpalu 25. koht, Kairit sõitis tublile 41. kohale, võitjale kaotas 18 sekundit. Uisu distantsil sõitsin aja 32. kohale, võitjale kaotasin 1.39. Kairiti sõit aga ebaõnnestus ja tema laeks sel päeval jäi 54. koht. Teatesõitudes pandi nii poistel kui tüdrukutel eelmise päeva tulemuste põhjal välja kaks võistkonda. Tüdrukute esimene tiim tuli üheksandaks ja teine tiim, kus sõitis ka Kairit neljateistkümnendaks.

Naiskondi oli kokku 16. Noormeeste konkurentsis oli 24 meeskonda, kelle seas Eesti esimene tiim, kuhu kuulusin ka mina, tuli seitsmendaks ja teine tiim kuueteistkümnendaks.

Pärast võistluste lõppu pakkisime kokku oma varustuse ja asusime kodu poole teele. Järgmisel õhtul kell 22.30 olime Tallinnas.

Kindlasti loodeti meilt nendel võistlustelt midagi enamat kui Toomas Kollo 21. koht, isegi seadsin oma eesmärgiks sprindi edasipääsu, millest jäi lahutama 0,3 sekundit. Loodetavasti suudavad Eesti suusanoored näidata paremaid tulemusi Euroopa Noorte Olümpiafestivalil Rumeenias, mis algab 21. veebruaril.