Koeru kihelkonna rahvapärimus: inetu hooplemine ja kihlvedu lõppes surmaga
Kord oli Järva Koeru Arukülas üks suur ja tugev kubjas nimega Suur Hants. Sel mehel oli nii tugev jõud, et viiesüllane jäme palk tema käes midagi ei olnud ja ta oli alati kõige esimene hakkaja mees.
Ühel sügisel läksivad Aruküla moonamehed Tallinna vilja viima ja kubjas Hants läks ka ligi. Anija Soodla kõrtsis, kus mehed lõunat pidasivad, tuli jutt Aruküla moonameeste ja võera meeste vahel, kellel kõige rohkem jõudu on.
Ja seal astus üks mees ette, keda mehed kubjas Hantsuks hüüdsivad, ja ütles: „Kes nii suure palgi ära kannab kui mina, sellele maksan ma siin kõrtsilaua peal kohe 10 rubla välja."
Üks Koeru Aruküla moonakas oli jälle kohe kärmas ütlema: „Nii suurt palki sa ikka ära ei kanna, kui meie kubjas kannab." Aga mehel, kel ju viinavaim pähe oli hakanud, hooples: „Kus on teie kubjas, lööme temaga käed, et tema nii suurt palki ära ei kanna." Sellepeale astus ka Koeru Aruküla kubjas sisse ja küsis: „Mis teil viga on, kisi ei kanna nii suurt palki ära?"
Mehed seletasid asjalugu ja andsid nõu jõudu katsuda. Võeras mees astus ette ja rääkis: „Teie olete Järva Koeru Aruküla kubjas ja mina olen siit Harju-Jaani Aruküla kubjas. Teie mehed kiidavad teil rohkesti jõudu olema, kas meie ei võiks ka jõudu katsuda? Kes kaotab, ostab liigud paar toopi viina." Käämehed astusivad juure ja kääd löödi ära. Üks pidi esiti ühe viiesüllase palgi, mis seal juhtus olema, õla peal üle suure silla Anija mõisa poole viima ja teine pidi jälle sealt ta kõrsi juure tagasi tooma.
Harju-Jaani Aruküla kubjas tõmmas palgi selga, nagu oleks see mõni mängukann, ja viis ta ka tõesti etteseatud märgile. Sealt võttis jälle Koeru Aruküla kubjas palgi kui pilpa õlale ja hakkas tagasi tulema.
Aga kui Harju Hants nägi, et nad mõlemad ühe jõu peal olivad, hakkas ta takkaotsast kinni ja vautas peale. Järva Hants lasi palgi maha kukkuda ja tagumine ots, mis ülesse kargas, lõi Harju Hantsule vastu rindu, nii et ta selili maha kukkus ja suust-ninast verd välja purskas. Paari tunni pärast oli ta surnud. Surmaga lõppes inetu hooplemine ja kihlavedu.
Sellepärast on ka Eesti rahval see sõnapruuk: kihlaveu peale välja minnes ei ole iialgi head õnne, kui see ka kõige veikim asi on.
ERA, H 13, 420-422 < Koeru; jutustaja Mart Linnas Laaneotsa külast, üles kirjutanud ning J. Hurdale saatnud 30.04.1889 kingsepp Joh. Ed. Erme, sünd. 1864, eluk. Koeru Laaneots.
