Koeru hariduselust 18.–19. sajandil

Põhjasõja, nälja ja katku laastavad tagajärjed lõpetasid kooliõpetuse paariks aastakümneks. Juurus, Amblas ja Koerus olid koolimajad sõjatules hävinud (1715. a aruande järgi). 1720. aastatel hakati pöörama tähelepanu rahvaharidusele.1724. aasta andmeil õpetati kiriku juures lapsi Järvamaal Amblas, Koerus ja Türil (Eesti kooli ajalugu I, 1989, lk 208).

Koerus oli selleks eraldi koolituba, arvatavasti köstrimajas, kus köster talvel lapsi õpetas. Koeru pastor J.A. Winckler (1667–1743) – siin ametis 1711–1743. a – on märkinud, et 1725. a valmis koolimaja ning mõisnikud otsustasid kirikukonvendil, et iga talupoeg toob köstrile koolipidamise eest aastas pool külimittu rukist või otra, iga koolilapse eest sülla puid ja naela küünlaid. Talupojad protsessinud uue koormise vastu, arvates, et maksma peaksid need, kelle lapsed koolis käivad. Paljud talupojad jätsid oma lapsed üldse kooli panemata.

1727/28. aasta kirikuvisitatsiooni protokollist lähtudes tegutses kool Koeru (Maarja-Magdaleena) kihelkonnas siiski 1727. aastal. Oli välja kujunenud köstrikoolide õppekorraldus. Koolipäev algas palvuse ja lauluga. Sellele järgnes lugemistund. Köster kutsus õpilasi ühekaupa enda juurde õppetükke ette lugema. Seejärel õpetas köster katekismust, kust õpiti pähe etteantud peatükke. Õhtupoolikul toimus edasijõudnutele kooris lugemine, aga algajatele kooris veerimine.

1816. aastal vastu võetud talurahvaseadus nägi ette, et kohalike koolide asutamine ja ülalpidamine oli mõisa kogukonna ülesanne. Siis hakkasid tegutsema talurahvakoolid, mis olid tasuta ja õppeaeg oli kolm aastat. 10-aastaselt pidid lapsed kohustuslikus korras koolis hakkama käima. Mõisakoolides olid samad nõuded, kihelkonnakoolis oli õppeaeg viis aastat.

Valla või mõisa ülesanne oli koolimaja ehitamine, sisustamine, küttepuude ja valgustuse muretsemine. Õpetajale tuli muretseda tasuta elamine ja maksta palka.

Koeru rahva seas oli populaarne pastor Heinrich Ferdinand Hoffmann, kes teenis kogudust 45 aastat (1846–1891). Tema tegutsemise ajal pandi kindel alus kihelkonnas külakoolidele: Vaol (asut.1840); Udeval (1843); Visustis (1845); Puhmus (1846); Vahukülas (1847); Kalitsas (1847); Rõhul (1869); Väinjärvel (1871); Arukülas (1879).

1830. aastatel rajati nn. järelaitamiskoolid lastele, kes enne leeriminekut ei olnud veel lugemist selgeks saanud. Esimese sellise kooli Järvamaal asutas 1835. aastal Koeru pastor D.G. von Mickwitz (1778–1846). Ilma lugemisoskuseta ei saanud noored leeritunnistust, ilma leeritamata inimesi ei võinud pastor laulatada.

Kooliõpetaja valimine jäi mõisniku õiguseks, nõu küsiti ka kohalikult pastorilt. Kooliõpetajad olid mehed, kes vabastati sõjaväekohustusest, pearahast ja ihunuhtlusest.

1867. a anti välja Eestimaa rahvakoolide eeskiri, mille järgi tuli moodustada kihelkonna koolivalitsus. Sinna kuulusid koolirevident, pastor ja vallavolikogu määratud koolivanem. Koolivanem pidi koolmeistrile abiks olema, koos vallatalitaja ja kirikuvöörmündriga kontrollima laste kooliskäimist ja koduõpetust.

Koolivanem nõudis koolist põhjuseta puudumise eest vanematelt trahvirahad sisse (üks hõbekopikas päeva eest). 10-13-aastased lapsed pidi koolis käima kolm talve. Kooliminejalt nõuti „korrapärase“ lugemise oskust. Koolis käidi 15. oktoobrist 15. aprillini – seega põllutööst vabal ajal.

Koeru kihelkonna elementaarkool asutati 1869. aastal Sandhofi mõisas. Kool oli 2-klassiline, kus õppisid nii poisid kui tüdrukud. Koolid olid ka ruumid kaugematele lastele ööbimiseks. Õppimise eest tuli maksta 13 rubla aastas, mis läks koolmeistri palgaks. Maja korrashoiu kulud (161 rbl aastas) maksid kinni mõisahärrad.

1879/80. õppeaastal oli koolis 48 õpilast – kõik taluperedest, ainult üks oli kaupmehe poeg.

Koolmeistriks oli Wilhelm Tuglas (1840– 1905). Ta oli pärit Virumaalt Haljala kihelkonnast Metsiku karjamõisast, tema isa oli ka õpetaja. Õppinud oli Tallinna kubermangugümnaasiumis. Esmalt oli õpetajaks Simunas, 1859– 1861. a oli Wilhelm Kunda õpetajate seminaris abikoolmeister. Ta olevat olnud seal väga armastatud õpetaja.

Vahepeal elas ja töötas W. Tuglas Paides, kust tuli Koeru kihelkonda õpetajaks 1869. aastal. Paides abiellus 1862. a Anna Maria Tammanniga (1841–1895). Perre sündis 8 last.

W. Tuglas oli Koeru meeskoori juht ja tal olid suured teened Koeru kultuurielu edendamisel. Elementaarkoolis õpetati lugemist, kirjutamist, vene, saksa ja eesti keelt, rehkendamist, geograafiat, ajalugu, usuõpetust, joonistamist ja koorilaulu. Lisaks õpetati käsitööd, õmblemist, heegeldamist – nähtavasti tüdrukutele. Kool tegutses 1880. aastani.

Talurahvakooli kõrgemaks astmeks oli seaduse järgi kihelkonnakool, mida pidas üleval kihelkond. Kooli võeti 14–17-aastasi poisse, kelle vanematel oli koolitamiseks tahet ja raha.

Mõned õppisid ka valla või mõisa kulul. Pärast lõpetamist pidi noormees teenima kuus aastat kas vallakirjutajana, külakoolmeistrina või mõnes muus ametis. Kihelkonnakool andis tolle aja kohta hea hariduse.

Koeru kihelkonnakool rajati 1872. aastal Sandhofi mõisa lähedale kõrtsihoone juurdeehitusena (tänaseks ümberehitatud maja Väinjärve teel). Kooli asutajaks ja ülevaatajaks oli Vao mõisnik Christoph von Brevern. Talumehed vedasid kohale ehitusmaterjali, ümberkaudsed mõisad maksid ehituskulud. Koolimaja õnnistas sisse Koeru pastor H. F. Hoffmann (1820–1891) 14. jaanuaril 1873 (Eesti Postimees 28.02.1873). Õppetöö toimus 15. oktoobrist 1. maini.

Koolijuhatajaks oli Wilhelm Tuglas (Duglas), kellele maksti 65 rubla aastas. Koolis õppisid poisid, kellele õpetati lugemist, kirjutamist, vene, saksa ja eesti keelt, jumalasõna, rehkendamist, katekismust, koorilaulu ja joonistamist.

Koolikomisjoni kuulus ka Koeru koguduse kauaaegne köster Reinhold Tuglas (1820–1894). Kooli lõpetajatest said Koeru ja selle ümbruse haritud seltsitegelased. Kool oli hea kuulsusega, kuid suleti 1886. aastal, sest polnud vene keelt oskavaid õpetajaid. Siis algas ju koolides venekeelne õpetus ja üldine venestuspoliitika. Pärast kooli sulgemist rajas W. Tuglas sinna puusärgitöökoja, kus muide valmistati kirstud 1905. aasta veretöö ohvritele.