Meetod ise on järgmine: karbikaanest tehakse 1,5 mm paksune ristlõik. See pannakse glutaaraldehüüdi lahusesse. Vaheldumisi olevate pärlmutterkihi ja kaltsiumikihi kaltsium reageerib lahusega ja see muudab kaltsiumi tumedaks. Suure suurenduse ja tugeva valgustuse all saab seejärel aastate kasvukihid kokku lugeda. Seda väga täpselt, nii nagu saab lugeda kännu pealt puu vanust. Nende karbikaante põhjal saadi keskmiseks karpide eaks 74 aastat. Nendest kolme karbi vanused jäid vahemikku 120-130 aastat ning 15. veebruaril 1993 aastal püstitas üks karp Eestimaa loomariigi vanuserekordiks 134 aastat. See on ka maailma vanimaks elanud ebapärlikarp üldse.

Lahemaa Rahvupargis asuvas ühes karbiga asustatud jões elab veel Eesti viimane ebapärlikarbi populatsioon. Et pea rohkem kui inimpõlvkonna pikkune aeg pole neil olnud järelkasvu, siis sureb antud liik meilt järgmise inimpõlvkonna jooksul välja. Tänu kõrgele eale ja aeglasele vananemisele ta meie liikide nimestikust lähiaastail veel ei kao.

Allikas: Marek Vahula, Diplomitöö „Pudisoo jõestiku hüdroloogiast, hüdrokeemiast ja ebapärlikarbi populatsiooni seisundist”. Tartu, 1995.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid