Seikluslik õpperetk Ennukse metsavendade punkrisse
Juba esimese 200 meetri järel tundub, et ehk sai liialt palju varustust kaasa veetud.
Nii algab Tarvastu Gümnaasiumi 8.b klassi õpilase Martin Kõva loovtöö „Seikluslik õpperetk Ennukse metsavendade punkrisse" praktiline osa.
Töö teema valimisel tekkis Martinil küsimus, mis oleks see, mis on põnev, nõuaks keskendumist ja tahet ning oleks samal ajal inimesele ka loomuomane ja kutsuv? Vastus: loodus! See on see, mida toas ei näe ja mis paneb oskused proovile.
Ööbimisele punkris eelnes mitu koolitust. Neist esimeses uuriti looduses leiduvaid söödavaid taimi ja matkavarustust, teises õpiti esmaabi andmise põhialuseid.
Kuidas sellise "metsavenna eluga" praktikas hakkama saadi, saame teada poiste pajatustest: "Punkri juurde jõudes selgus, et see on juba hõivatud. Seda olimegi kartnud, kui nägime parklas autot, mille lumisele klaasile oli kirjutatud: "PER ASTRA AD SOLEM". Kui esmapilgul arvasime, et tegemist on teismelistega, kes kirjutanud autole imelikke lühendeid, siis tegelikkuses olid need Tartu Ülikooli tudengid, kes olid ka matkama tulnud ja oma kooli viimase aja kuulsaima kuubiku - tudengisatelliidi tunnuslause aknaklaasile kraapinud.
Tõlkes siis "Läbi raskuste päikese poole". Meie õnneks olid tudengid juba öö seal veetnud, pliidi soojaks kütnud ja valmis lahkuma.
Niikaua, kui nemad asju pakkisid, saime meie väljas puid koguda, lõket teha ja lõunat valmistada. Peale lõunat saime punkri enda valdusesse ja asusime seda ööks ette valmistama.
Kuna punkril puuduvad uksed, oli esmatähtis muuta ta tuulekindlaks. Jagasime igaühele ülesanded ja asusime tegutsema.
Puid sai lausa nii palju, et jätkub ka järgmistele matkajatele. Kuna inimene on harjunud elektriga ja see on tema elurütmile jätnud oma jälje, uskusime ka meie, et aega on küllalt. Kui aga poole kuue paiku hämarduma hakkas, oli lõbu otsas.
Õues enam tööd teha ei saanud. Nõnda kolisimegi sisetingimustesse.
Sättisime valmis magamisasemed ja hakkasime toitu valmistama. Menüüs oli üks ja väga luksuslik metsavenna toit: plov tooreste kartulitükkidega. Toorestega seetõttu, et näljased inimesed ei suuda kuidagi ära oodata toidu läbihaudumist. Üsna varsti selgus, et vett on liiga vähe kaasa võetud ja seepärast asusime seda lumest sulatama.
Ajas täitsa asja ära. Isegi juua kõlbas, kui korralikult läbi sai keedetud. Et vesi joomiseks veel puhtam oleks, valmistasime käepäraste vahenditega ka filtreerimissüsteemi. Valguse tuppa saamiseks tegime teistest matkajatest maha jäetud plekkpurkidest reflektorlaternaid.
Proovisime ka piirituslampide tegemist, aga nendest ei tulnud suurt midagi välja. Lõpuks panime paika valvekorrad, millal keegi üleval on ja pliiti kütab. Kahetunnised vahetused olid kõigile vastuvõetavad.
Tegelikult jäi aga üks valvur ikkagi magama. Ja millegipärast just see, kes ütles, et teda ajab ka kõige väiksem köhatus kohe üles. Tuli välja, et isegi üsna vali käratamine seda ei teinud.
Hommikul ärgates ootas meid juba valmis kaerahelbepuder ja kuum vesi, et kohvi ja teed teha. Päris ära polnud ka keegi külmunud, ehkki alumisel naril magajad said tunda parajat külma ning need, kes kõigest 70 cm ülalpool magasid, olid justkui karu koopas: soojas, pimedas ja mõnusas.
Pärast sööki panime kraami kokku, tegime punkri puhtaks ja hakkasime kodu poole liikuma. Ega tervet nädalavahetust saanud üksnes lõbustustele raisata.
Esmaspäevaks oli õppida ka vaja. Aga ühe elus hakkama saamiseks vajaliku õppetunni saime me selle retkega igal juhul."
Punkris käisid Martin Kõva, Kristjan Tafenau, Cristian Villem, Karl Hunt ja Romet Koser.
