Kuulamist täis kultuurimaja
Laias laastus on muusikuid kahte liiki. Ühed, kes pakuvad totaalset kuulamiselamust publikule ja panevad selle tarvis "võimu põhja". Peale nende siis tõesti muud kuulda polegi. Teised - ja need on selges vähemuses - suudavad esinemise ajal ka ise kuulata: iseennast, kaasmusitseerijaid, ümbrust, publikut, tekkinud meeleolu. Ma peaaegu usun, et peale ümbrusele suunatud väliskõrva on neil veel mingi sissepoole harjutatud salakõrv. Seesugune muusika jätab publiku väliselt sama tardunuks ja meditatiivseks kui lavalolijadki, kuid siseilm saab äkki elavaks, värviliseks, soojaks ja pehmeks. Seda vaatamata Johansonide tuuri põhjuseks oleva plaadi nimiloo sõnadele "Nii külm, nii külm...". Muusikalugude vahele kostus, valdavalt Mart Johansoni ettekandes, lugusid elust enesest. Näiteks, kuidas edukalt suhelda abikaasaga või kui mõistatuslik olend on lapselaps.
Saime kinnitust, et meie pillimeister Andruse poolt Mardile tehtud kitarr on igati hea riist, aga kontserdil eelistab muusik kindluse mõttes oma vana, kätteharjutatud pilli. Seevastu poetas Kärt vaikselt, et temal polevatki oma pilli...
Kuulamise teema juurde tagasi tulles - Mart Johansoni laulus "Palve" on korduvad read: "Oh, Jumal, kuule mind! Oh, Jumal, aita mind!". Kui see nimetatud Jumal on sama tähelepanelik kuulaja kui kõik Johansonid ise, siis saavad nad kindlasti kuulda võetud. Ka Tema poolt.
Plaadiostjate ning autogrammisoovijate rivi oli väga pikk.
