Värner Lootsmann: oleme mööda laskmas head võimalust teha tulevikkuvaatavaid otsuseid

Vahepeal juba kõvasti prõmminud trumm on vist nüüd katki. Kui veel mõni kuu tagasi oli kogu Eesti palavalt arutamas Siim Kiisleri järjekordselt väljapakutud haldusreformi, siis nüüd näikse kogu jutt unustuses vajuvat.

Seda trummi taotakse ikka iga paari aasta tagant, kui silmapiiril järjekordsed valimised - olgu nad siis kohalikud või parlamendivalimised. Mäletame, kui 2009. aasta jaanuaris sama minister pidulikult teatas, kuidas kohe kõik hakkavad mürinal ühinema, aga nagu võis arvata - kõlavaks loosungiks see jäigi. Tegelikult pole viimasest enam kui 20 aastat tagasi toimunud halduskorralduse seadmisest midagi märkimisväärset toimunud. Tundub, et meie viimaste muidu varjus püsivate regionaalministrite ainus võimalus ajalehtede esikülgedele saada ongi haldusreformist rääkimine. Ja kurva traditsiooni kohaselt sumbub ilus kava niipea kui hakatakse tõsimeeli kõnelema reformi elluviimisest.

Tegelikult oleme mööda laskmas head võimalust teha tulevikkuvaatavaid otsuseid. Õigupoolest peaks riik terviklikult tegelema efektiivsema aparaadi loomisega ja nägema võimalusi kulude otstarbekamaks ärakasutamiseks. Kui on soov avaliku sektorit tõhustada, siis tuleb seda teha süsteemselt. Meie riik pole kaugeltki kõige ökonoomsema ja paindlikuma haldusaparaadiga. Teha oleks paljut ja mitmed võimalikud riigi tugevdamise võimalused on silmnähtavad. Kõigile on teada, et meie omavalitsuste haldussuutlikkus on väga erineva tasemega ja paraku ei võta ka keskvalitsus neid võrdväärse partnerina.

Kui peale taasiseseisvumist enam kui 20 aastat tagasi n.ö nullseisust ja põlve otsas taastati kohalikud omavalitsused, siis suurem osa süsteemi loojatestki polnud kindlad, et see on ideaalne. Tänases muutunud olukorras on selge, et funktsioonid vajavad ratsionaalset jaotamist ja kohalikud omavalitsused peavad olema tugevamad. Siin on sisuliselt kaks võimalust - kas kohalikud omavalitsused on suuremad ja seeläbi mõjukamad, või moodustatakse teise tasandi omavalitsus. Et seda saavutada, vajame aga täna puuduvat dialoogi ja konsensust.

Kahjuks on sedavõrd oluline teema, mis puudutab igat ühte meist, meie maksude otstarbekat kasutamist ja riiklikku korraldust ning demokraatiat, justkui lelu poliitikute käes. Pole vahet, kas tegemist on riigikogulase, ministri või kohaliku kommunaalpoliitikuga.

Kui leheruumi on vaja, siis on asjaks aga kui ära teha tuleb, on ohtlik, sest rahvas ei pruugi muutusi kohe kahel käel kiita. Loodan, et viie aasta pärast vastu minna meie riigi suurele juubelile, ei aruta meie poliitikud enam teemal "kuidas meie riigireformi korraldada".