Raamat on lihtne jutukas, aga samas on sääl oma sügavus. Mart Kivastik: “Sügavuse tagaajamine sügavuse pärast ei anna ju midagi. Tihtipeale on “sügavuse“ taga suur tühjus. Nagu juba parun Münchhausen ütles: tõsine nägu ei ole veel suure tarkuse tunnus. Mulle too mõte jubedalt meeldib. Sügavuse puhul välimus tihtipeale ei loe, tuleb välja. Vietnam on selles mõttes nagu iga teine koht, lihtsalt inimestel on silmad pilus ja söövad pulkadega, muidu on väga meie moodi.”

Raamat markeerib tegelikult Kivastiku enda Vietnamiseiklust. Toitu ta kiidab, “kes natuke midagi asjast jagab, see peaks kohe pileti ära ostma ja lendama. Paari päevaga ei saa Vietnamis hakkama. Menüü on otsatu. Ja naised on seal ilusad. Väiksed ja kenad ja targad ka!”

Aga päris motorolleriga ta läbi džungli ei reisinud (nagu raamatus). “Ma sõitsin tegelikult autoga, aga roolis oli vietkong mis vietkong. Ainult et pärast Kambodža sõda hakkas ta budistiks ja enam inimeste pihta ei sihi. Viskas püssi põõsasse ja kolis turismibisnisesse. Loodan, et tal läheb hästi.”

Tuleb välja, et kui sa Vietnamis ringi käid, siis juhtub igasugu asju, lugusid ei ole vaja välja mõelda. Meile tundub Vietnamis kõik teistmoodi, nii et Kivastikul tekib kirjutamise isu. “Pakiraamil olin ka, aga tuhandet kilti ei pea mu tagumik vastu. Vietnami tee-ehitus alles võtab jalgu alla.”

Kivastik leiab, et Vietnam on tõesti tema paik. Valgeid, kes sealt mitmes mõttes enam tulema ei saa, on palju. “Tegelikult on meiesuguste elu seal lihtsam, sest partei meid ju ei puutu. Tavalised vietnamlased peavad pool suud kinni hoidma. Aga Vietnam on siiski parem variant kui endine Nõukogude Liit.”

Samas on Vietnam nii vana ja erilise kultuuriga maa, et ega nad igavesti seal punalippu lehvitama ei jää. “Ho Chi Minh ei olnud ju mingi Brežnev. Ta oli tark mees, eelkõige vietnamlane, ja alles siis kommunist, kellel aeg-ajalt polnud häid valikuid. Ameeriklased oleks võinud olla õigel ajal Vietnamis. Aga ei. Jäid jokutama. Siis tulid venelased ja hiinlased ja nii see läks. ”