Tagasivaade kooli aastapäevale
Kohtume ju oma endiste õpilastega ja meenutame kooskäidud aastaid. Minul kui õpetajal on pikkade aastate jooksul olnud sadu õpilasi nende kordaminekute, vahel ebaõnnestumiste ja ka naljakate juhtumistega ja nii mõndagi on aastate jooksul ununenud. Meie vilistlased on aga enamikus õppinud meie koolis 8 või 9 aastat olenevalt sellest, kas olime 8- või 9-klassiline kool. Seega on neil ka eredamalt meeles nende õppeaastad.
Vesteldes oma kunagise klassi noormeestega, tuletati mulle meelde, et koolis tegutses poiste ansambel ja milliseid naljakaid seiku nad mäletasid oma esinemistest.
Tore on teada saada, et meie endised õpilased on leidnud oma koha elus, on rahul valitud erialaga, on edukad. Mõni õpilane, kes kooliajal tegi tõsiseid jõupingutusi heade tulemuste saavutamiseks, on sihikindla tööga jõudnud magistrikraadini.
Mitme noormehe arvamus oli, et kooliajal oleks võinud rohkem pühenduda õppetööle, kuna nüüd tunnetavad nad võõrkeelte oskuse tõsist vajadust. Siin meenub mulle ühe kunagise koolipoisi ütlus: „Õpetaja, kas teie siis ei tea, et tarkus tuleb pikkamisi." Tulgu see või pikkamisi, peaasi, et ta kord kohale jõuab. Kunagi ei ole hilja end täiendada ja midagi juurde õppida.
Me ei ole enam ainult eestlased, vaid ka maailma kodanikud, sest meie vaatame ise kaugemale ja maailm tuleb meie igapäevasesse ellu nii majanduse kui ka olme kaudu, tahame seda või mitte.
Õpetajatena saame hinnangu oma tööle ikka alles aastate möödudes. Siis võime tõdeda, et meie igapäevane töö on langenud soodsasse pinnasesse, millest varem või hiljem on sirgunud palju tublisid noori inimesi.
