"Tänapäeva Eesti on muutunud liiga pragmaatiliseks ja õhtumaale omaselt ka liiga naudingukeskseks. Naudingust ei ole kunagi rahvas ära öelnud, aga sellisel määral ei olnud seda 1930. aastatel, ka 1920. aastatel," märkis ta.

Velliste lisas, et 1930. aastate teisel poole räägiti väga palju rahvustervikust. "Seda on tagantjärele püütud naeruvääristada. Ka need vanemad inimesed, kellega olen rääkinud, kes elasid sellel ajal, tajuvad tagantjärele seda rahvusterviku juttu väga normaalsena. See tähendab, et rahvas ei pea kogu aeg omavahel kiskuma, et erinevad rahvakihid ja rühmad ja rühmitused on karvupdi koos. Seda kisklemist oli muidugi ka 1920. aastatel, aga ma tahan ütleda, et kui hakati rääkima rahvustervikust, siis see pole asi, mille üle hakata ironiseerima," selgitas Velliste.