Iga pink räägib loo: kirjanik Osvald Tooming (26.01.1914 - 6.06.1992)
Eelmises Haljala Valla Sõnumites võtsime kõne alla Jaan Toominga, kellega seovad mind kunagised õpetajatöö mälestused. Sellest saigi alguse soov neist kõigist kolmest kaasaja inimestele jutustada. Mis on loomulikum kui see, et me teaksime, kes nad olid, mida on andnud eesti kultuurile, mida oma kodukohale.
Kuna 26. jaanuaril on kirjanik Toominga 99. sünniaastapäev, siis seekord temast. Jaanist kui näitlejast ja lavastajast räägime edasi teatrikuul, siis ka Peetrist kui filmimehest ja fotokunstnikust.
Kirjaniku eluloo detailides jutustamine meie lehe veergudele ei mahu. Seda saab igaüks lugeda „Eesti kirjanduse biograafilisest leksikonist". Kui ainult punktiirina edasi anda kõige olulisemat, saame järgmised andmed: sünnikodu Läänemaal Jädiveres, 1926-st aastast Virumaal Porkuni Männisalus. Mõlemas kohas pidas isa metsavahiametit.
Lapsena looduses viibimine ei ole mitte ainult kokkupuude, see on mõju, mis jääb kestma kogu eluks. Osvald Tooming on õppinud Raeküla ja Väike-Maarja algkoolis, Rakvere Ühisgümnaasiumis, Tartu Ülikoolis (õigusteadust).
Ta on töötanud ajakirjanduses nii reporterina kui juhtivatel ametikohtadel. Kuid peamine, miks me teda endale lähedaseks, kogu rahvale tähtsaks peame on tema osa kirjanduses - olla nii sügavalt looduskirjanik, see on omane ainult temale. Looduse tundmisest ja kõigele kaasaelamisest, mis looduses toimub, kaasa arvatud inimtegevuse mõju, lähtuvad sellised teosed nagu romaan „Roheline kuld" (esmatrükk 1950), jutustused „Metsade raamat" (1969) ja „Puude taga on mets" (1983). Me kohtume nendes raamatutes inimestega, kelle töö on seotud loodusega, eeskätt metsaga. Kaks kirjanduslikku portreed jutustavad Tähtvere kuusikute rajajatest Hugo Rõõmusoksast ja Alfred Lainevoost. Seegi tõestab kirjaniku metsatruudust.
Haljala inimeste seast vilksatab 1967.a „Loomingus" ilmunud mõtisklustes „Mets, loomad ja inimesed" Võle metskonna metsavaht Manfred Pukspuu. Kirjanik iseloomustab teda sõnadega täpne, kohusetruu, hoolas.
Raamatu „Puude taga on mets" arutelus esitas Aino Paju küsimuse prototüübi kohta, millele kirjanik vastas, et tema loomingus on ainult üks täielikult elust võetud tegelane - saarmas Kirr lapsepõlvekodust Porkunis.
Kutsun oma koduvalla inimesi lugema meie keskel elanud kirjaniku teoseid, ka neid, mis nii otseselt ei ole seotud loodusega nagu eelmainitud. Sügavalt eetiliste probleemidega „Perekond Kirretid", „Luigelend", „Õpetaja Hiiemägi", „Maantee läbi metsa", „Kuus juttu" jt.
Kodukoha elust osavõtmine avaldus mitmes valdkonnas: Eesti Jahimeeste Seltsi Haljala sektsiooni juht, Looduskaitse Seltsi kohalikus elus osaleja, külaline kooli loodusealastel üritustel, Maheda järvel talvituvate sinikaelpartide eest hoolitsemine.
Lugupidamisest kirjanik Toominga vastu ei pea ma õigeks sellist ühte lausesse koondatud loetelu, seepärast jätkame juttu järgmises, s.o. veebruarikuu sõnumites.
Ja tuleme veel kord tagasi Osvald Toominga raamatute tegelaste juurde rõhuasetusega - ma usun inimestes head; inimsuhete konfliktides ja keerulistes olukordades on ta alati nõrgema poolel.
Seniks head lugemist!
