Lahkuv proua president
Eesti Televisioon näitas esmaspäeva õhtul “Välisilmas” küllap Eestigi vaatajas parajalt suurt huvi äratanud filmi Soome Vabariigi eelmisest presidendist Tarja Halonenist. Paljud inimesed muide arvavad, et Soome president on ikka veel Tarja Halonen, sedavõrd vähe on praegusest riigipeast Sauli Niinistöst kuulda ja näha olnud.
Huvitav, kas madala profiili hoidmise ja igasugu esiletõstmiseta püütakse presidendiamet põhjanaabrite juures välja suretada? Või on uus riigipea lihtsalt sedavõrd tagasihoidlik inimene?
Tuntud Eesti-sõber
Tarja Haloneni, soomlaste esimest naissoost presidenti oli seevastu kogu aeg kuulda, näha ja tunda. Rahvale sai väga südamelähedaseks tema lai ja heatahtlik naeratus. Teadsime teda kui Eesti sõpra, kes arvas heaks oma muheda soome aktsendiga mõnigi kord ka eesti keeles kõnelda. Kes ei pidanud paljuks, õigemini lausa tundis aeg-ajalt vajadust Eestis suvitamas käia.
Film Halonenist oli soomlaste endi kätetöö. Täispika mängufilmi mõõdus telelugu püüdis siit nurgast ja sealt nurgast anda ülevaate Haloneni tosin aastat kestnud riigipeatööst ja tegevusest.
Kõigest Eesti vaataja ehk aru ei saanudki, ei teadnud-tundnud neid inimesi, kes ekraanil presidendiasju ajades sõelusid. Tuntumad olid ehk Venemaa liidrid Vladimir ja Dmitri. Ent nemadki vilksatasid pildil vaid korra.
Film tõestas, et ka riigitüüri juures seisvad ning sekeldavad inimesed on vaid inimesed, nagu me enam-vähem kõik oleme. Presidendis ja tema ümber puudub igasugune ülespuhutus ja tarbetu upsakus, tõsistesse asjaajamistessegi on põimitud mõnusat soome huumorit, presidendi ja tema lähikondsete suhted on siirad ja südamlikud.
Mõnusat vaheldust pakkus sõit koos presidendiga Soome riigipeade kaunisse suveresidentsi Naantali Kultarantasse. Ning vägisi kargas taas pähe mõte: miks ei võiks meiegi presidendil midagi taolist olla? Kas või taastatud suveresidentsi näol Toila-Orus? Eks ole ju president Eestiski, vaatamata oma võimuvähesusele, ikkagi riigipea staatuses. Käigu siis tolle institutsiooniga kaasas kõik juurdekuuluv. Sügavat veendumust aga presidenditooli vajalikkuses meil ilmselt tänini pole. Loodan väga, et oma iseseisvuse suhtes oleme siiski raudkindlad.
Filmi vaadates ootasin kogu aeg, millal ilmub ekraanile ka ükskõik kui lühike lõik Tarja Haloneni suhetest Eesti ja eestlastega. Kahjuks ei tulnudki sellist lõiku, ja see oli pisike pettumus. Oleks tahtnud näha mõnes kaadris vilksatamas Toomas Hendrik Ilvest ja tema püüdlikku prouatki. Kui nüüd keegi kavatseb teha filmi Eesti presidendist, on hea võimalus kätte maksta, jättes Soome ja ta juhid sealt samamoodi välja!
Mõistagi oli see väikene nali. Kuigi filmi meie presidendi lihtsusest ja inimlikkusest võiksime ikkagi teha. Jagamaks presidendiks olemise kogemust, mida enamikul lihtsatest televaatajatest pole olnud ega saagi kunagi olema.
Mure kassi pärast
Nukravõitu oli filmi lõpp, kus vana riigipea kõrvuti uuega auvahtkonna eest läbi käib, proua president ametist vabaks hüütakse ning uus välja kuulutatakse.
Liigutav ja inimlik oli Tarja Haloneni mure Kultaranta vana kassi pärast. See oli vägagi põhjendatud, sest võib vaid arvata, kuidas mõjub loomale tõsine elumuutus – loobuda vanast elupaigast oma 19. eluaastal. Kassidel on ju komme eelkõige kodu hoida. Mure kassi saatuse pärast tõi lahkunud riigipeale lausa vee silma.
Hoopis ootamatum oli kuulda proua presidenti võrdlemas end eluaegse vangiga, kes ootamatult vabaks lastakse ning nüüd, kohver näpu otsas, kusagile minema peab. Aga kuhu?
