Kuidas läks Tartu maraton purupurjus olekus starti läinud mehel

Krambid, lõhkuv peavalu ja teadvushäired... ning pool distantsi on veel ees. Kas ikka tasus end enne Tartu maratoni täis juua, kirjutab maratonil osalenu Tartu Ekspressis.

"Kuidas sul pidamine on?" No kõht just lahti ei ole. Mis kuradi pidamine, millega ma seda võrdlema peaks, kui praktiliselt esimest korda elus suuskadel olen?

Tõreduseks oli ka põhjust, sest ilmselgelt hakkas 30. kilomeetri paiku joove tasapisi pohmelliks üle minema. Kurk kuivas, peavalu tahtis maha murda ja kõht tõmbus laskumistel krampi. Et suurem osa võistlejatest mu selleks ajaks kaugele selja taha oli jätnud, ei üllata ilmselt kedagi.

Ometi oli kõik alanud nii roosiliselt. Korrektset joovet stardis fikseerida ei õnnestunudki, sest alkomeeter läks mu puhumise peale rikki. Saan vaid ausõna peale kinnitada, et jõin varaste hommikutundideni veninud peol kaheksa õlut ja pisut likööri ning ei mäleta, kuidas mind stardipaika suundunud autosse saadi. Teel aasta rahvaspordiüritusele tühjendasin igatahes veel ühe õllepurgi ja tundsin, et elu on päris ilus.

Mis juhtus edasi, seda loe Tartu Ekspressist.

Muide, loomulikult kiirabi sellisel viisil maratoni läbimist ei soovita.